Töövaidluste lahendamine läbib uuenduskuuri – miks ja kellele?

Juba praegu on töövaidluste lahendamine töövaidluskomisjonis kiirem ja lihtsam kui kohtus. Komisjonid tegelevad aastas ligikaudu 2500 töövaidlusega sellal, kui kohtud menetlevad ligikaudu 400 töövaidlust aastas. See näitab, et töövaidluskomisjonid on end igati õigustanud ning toimivad. Miks ja kellele on Sotsiaalministeeriumi kavandatav uus töövaidluse lahendamise seadus vajalik, kirjutab täpsemalt tööelu arengu osakonna nõunik Monika Koks.

Töövaidluste lahendamist reguleerib individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, mis lõi 20 aastat tagasi tsiviilkohtumenetluse kõrvale alternatiivse töövaidluste lahendamise võimaluse töövaidluskomisjonis – lihtsama ja kiirema. Selle 20 aasta vältel, mil töövaidluskomisjonid on oluliselt vähendanud kohtute töökoormust, on ilmnenud seaduses aga mitmed õiguslüngad ning nii mõnigi rakenduslik probleem.

Töövaidluskomisjonide loomisest alates on õhus olnud vaidlus selle üle, millisest õigusaktist (haldusmenetluse seadusest või tsiviilkohtumenetluse seadusest) tuleb vastust otsida siis, kui individuaalse töövaidluse lahendamise seadus ei paku olukorra lahendamiseks sätet. Ka Riigikohus on seda küsimust nii 2003. kui 2007. aastal analüüsinud, kuid jõudnud vastuolulistele seisukohtadele. Kavandatud eelnõu eesmärk on see vaidlus lõpetada ning luua terviklik regulatsioon, mis võimaldab kõik tekkinud menetluslikud küsimused ühe seaduse alusel lahendada.

Digisaatekirjade osakaal kasvas esimesel poolaastal kaheksa korda

Digisaatekirjade osakaal kasvas esimesel poolaastal ligi kaheksa korda ning jätkab tõusu. Kui veel aasta aega tagasi moodustasid digisaatekirjad kõigist perearstide poolt välja kirjutatud saatekirjadest 8,2 protsenti, siis esimese poolaastaga ületas digisaatekirjade osakaal tänu teenuse arendustele juba 75 protsenti, kirjutab digitaalvõimekuse arendamise osakonna nõunik Eveli Karner.

Kuna Eestis on kasutusel neli peamist haiglate infosüsteemi ja neli perearstide infosüsteemi, on pabersaatekirjade asemel digisaatekirjadele üleminek olnud aeganõudev. Iga saatekirja ja selle vastuse koostaja sõltub oma infosüsteemis töölaua arendustest ning lisaks tehnilistele küsimustele on tegemist ka omamoodi kultuurimuutusega pere- ja eriarstide jaoks.

Patsient näeb saatekirju patsiendiportaalis

Kas eestlane elab pensionieani?

Jah, elab küll ja õnneks elab pensionieast oluliselt kauemgi. Üks kolmest riikliku vanaduspensioni ea tõstmise ettepanekutest soovitab tõsta pensioniiga alates 2027. aastast järk-järgult 70ni aastal 2040, kirjutab sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika juht Kristiina Selgis.

Selline pensioniea tõus tähendaks seda, et aastal 1962 sündinud inimesed saaksid pensionile 65 aasta ja kuue kuu vanuselt ja aastal 1971 sündinud inimesed saaksid pensionile 70-aastaselt (aastal 2041). Teine alternatiiv oleks alates 2027. aastast siduda pensioniiga oodatava elueaga, mis tähendaks, et pensioniiga oleks praeguste prognooside järgi aastal 2040 umbes 67, täpne vanus sõltub selle aja tegelikust oodatavast elueast. Kolmas pensioniea tõstmise alternatiiv soovitab pensioniiga tõsta järk-järgult alates 2027. aastast selliselt, et 1962. aastal sündinud inimesed saaksid pensionile 65 aasta kolme kuu vanuselt ning 1981. aastal sündinud saaksid pensionile 70-aastaselt (aastal 2051).

Seega, vastamaks pikemalt pealkirjas tõstatatud küsimusele – juba praegu, 2016. aastal, elab Eestis 176 500 inimest, kes on vanemad kui 70. 67 000 neist on vanemad kui 80. Statistikaameti prognoosi järgi elab 2027. aastal Eestis 213 000 üle 70-aastast inimest ja 2040. aastal juba 252 600 üle 70-aastast inimest.

70-aastaste ja vanemate inimeste arv aastatel 2016, 2027 ja 2040

Määrav on pensioniikka jõudnute oodatav eluiga

Inimese oodatav eluiga sünni hetkel on lühem, kui siis, kui ta on elanud 65-aastaseks. 2014. aastal oli Statistikaameti andmetel Eesti meeste ja naiste oodatav eluiga sünnimomendil 77, aga 65-aastaste oodatav eluiga oli 18 aastat ehk kokku elavad 65-aastaseks elanud inimesed 83 eluaastat. Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse jaoks ongi oluline vaadata just seda, kui kaua elavad pensioniikka jõudnud inimesed.

Miks vajame tervishoiu solidaarsust?

Solidaarses tervishoius loeb ainult inimese vajadus abi saada ning pole määrav, kui palju on keegi maksnud ravikindlustusmaksu. See ongi põhimõtteline erinevus solidaarse ravikindlustuse ja erakindlustuse vahel, kirjutab tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Triin Habicht.

Tervishoius väljendub solidaarsus selles, et rahaline panustamine toimub inimese maksevõime alusel, aga hüvitisi saadakse vastavalt vajadusele. Eesti ravikindlustussüsteemis tähendab see, et töötava inimese palgalt läheb 13 protsenti ravikindlustuse eelarvesse. Samas on kõigil ravikindlustatud inimestel võrdne õigus saada vajalikke tervishoiuteenuseid ja ravimeid. Loeb ainult inimese vajadus abi saada ning pole määrav, kui palju keegi on ravikindlustusmaksu maksnud.

Erakindlustus ei põhine solidaarsusel, vaid sinna tehakse sissemakseid lähtuvalt oma terviseriskidest: suurem risk = suurem sissemakse. Üks olulisim terviserisk on vanus, sest vanuse kasvades tõuseb hüppeliselt ka tõenäosus suurteks tervishoiukuludeks. Järgneval joonisel 1 on toodud ravikindlustuse kulud 2015. aastal vanusrühmade lõikes ja on näha, et 50. eluaastast hakkavad ravikulud kiiresti kasvama. Samuti illustreerib see joonis ilmekalt Eesti ravikindlustuse solidaarsust: tööealine elanik, kes süsteemi rahaliselt üleval peab, on ise suhteliselt väike kulutaja.

Joonis 1. Ravikindlustuse kulud inimese kohta vanusrühmade lõikes, 2015.aasta Allikas: Eesti Haigekassa aastaraamat 2015

Mida teha, et riigipensioni saaks loota ka aastal 2060?

Eesti, nagu ka teised Euroopa riigid, on vananeva rahvastikuga riik, kuid võrreldes teiste riikidega ei ole meie pensionisüsteem ja üldine jõukus jõudnud teistega samas mahus „küpseda“. Maailmapank on öelnud, et rahvastiku demograafilise koosseisu muutumise tõttu ootab ka teisi riike ees pensionide paratamatu vähenemine või siis väga oluline pensioniea tõus, kirjutab sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika juht Kristiina Selgis.  

NB! Siin ja edaspidi kirjeldatavad muudatusettepanekud EI PUUDUTA praegusi pensionäre.

Eesti pensionid on aga juba praegu lõviosas sellise suurusega, et nende vähendamisest ei saa olla juttugi. Töötajate ja pensionäride suhte prognoos näitab, et kui viimasel 20 aastal on olnud keskmiselt üle kahe töötaja ühe vanaduspensionäri kohta, siis aastaks 2060 jõuab see alla 1,3, arvestades ka pensioniea tõusu kuni 2026. aastani. Tööealiste ja pensionäride suhe jõuab prognooside kohaselt 2060. aastaks 1,5 tööealise inimeseni ühe pensionäri kohta. Selline areng tooks omakorda kaasa pensionide vähenemise, sest pensioni maksjaid on vähem, pensionäre aga oluliselt rohkem.

Kõrgem omaosalus on libe tee arstiabita jäämiseni

Eesti inimeste omaosalus tervishoius oli 2014. aastal 23,8% tervishoiu kogukuludest samas kui Euroopa Liidu keskmine on 16% ja WHO soovitus on langetada see 15%-ni. Põhjus on lihtne – suurema omaosaluse korral kasvab risk, et inimesed loobuvad rahalistel põhjustel tervishoiuteenuse kasutamisest.  Sel on aga otsene mõju tervisele ja seetõttu tuleb omaosalust rakendada piiratult, hinnates hoolikalt selle võimalikke mõjusid.

Inimeste omaosalus võib tervishoius eksisteerida mitmel erineval moel: teenuste kaudu, mida ravikindlustus üldse ei hüvita või teatud osakaaluna tarbitavast teenusest. Esimese variandi näitena võib tuua täiskasvanute hambaravi, mille puhul pole pärast viimast majanduskriisi suuremale osale tööealisest elanikkonnast ravikindlustusest midagi hüvitatud. Inimene saab küll justkui ise valida parima hinna ja kvaliteedi suhtega arsti, kuid tervishoius on enamasti nii, et patsient, oskamata ise hinnata oma hammaste seisukorda ja teha täpset ravitellimust, on nõrk hinnas läbirääkija. 2014. aastal kulutasid Eesti inimesed hambaravile kokku ligi 77 miljonit eurot, mis moodustas kogu tervishoiuks makstud omaosalusest (278 mln eur) 28%. Lisaks, kui inimesel puudub ravikindlustus ja tegu pole vältimatu abiga, maksab ta ka kõigi teiste tervishoiuteenuste puhul oma ravikulud ise. Samuti juhul, kui inimene otsustab teenuseid tarbida erakliinikus, lootuses nii saada kiiremat või oma eelistustele paremini vastavat teenust.

Isade osalemine lapse kasvatamisel on kasulik kogu perele

Isade paremad võimalused vanemapuhkuste kasutamisel toetavad naiste osalust tööturul ja tasakaalustavad hoolduskoormuse jaotust vanemate vahel, ent isade suuremal osalusel laste kasvatamisel on ka mitmeid teisi positiivseid mõjusid naistele, meestele ja eelkõige lastele, kirjutab sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Hanna Vseviov.

OECD uuringu (2013) andmetel aitab isa suurem osalus lapse kasvatamisel luua ja hoida paremaid peresuhteid. Mida rohkem osalevad isad lapse sünni järel tema hooldamises, seda suurem on isade kiindumus oma lastesse ja ka edasine osalemine lapse elus, sealhulgas lapse ülalpidamises. Suurem seotus oma lastega mõjutab omakorda positiivselt meeste tervist ja vähendab nii isade kui laste riskikäitumist.