Kõrgem omaosalus on libe tee arstiabita jäämiseni

Eesti inimeste omaosalus tervishoius oli 2014. aastal 23,8% tervishoiu kogukuludest samas kui Euroopa Liidu keskmine on 16% ja WHO soovitus on langetada see 15%-ni. Põhjus on lihtne – suurema omaosaluse korral kasvab risk, et inimesed loobuvad rahalistel põhjustel tervishoiuteenuse kasutamisest.  Sel on aga otsene mõju tervisele ja seetõttu tuleb omaosalust rakendada piiratult, hinnates hoolikalt selle võimalikke mõjusid.

Inimeste omaosalus võib tervishoius eksisteerida mitmel erineval moel: teenuste kaudu, mida ravikindlustus üldse ei hüvita või teatud osakaaluna tarbitavast teenusest. Esimese variandi näitena võib tuua täiskasvanute hambaravi, mille puhul pole pärast viimast majanduskriisi suuremale osale tööealisest elanikkonnast ravikindlustusest midagi hüvitatud. Inimene saab küll justkui ise valida parima hinna ja kvaliteedi suhtega arsti, kuid tervishoius on enamasti nii, et patsient, oskamata ise hinnata oma hammaste seisukorda ja teha täpset ravitellimust, on nõrk hinnas läbirääkija. 2014. aastal kulutasid Eesti inimesed hambaravile kokku ligi 77 miljonit eurot, mis moodustas kogu tervishoiuks makstud omaosalusest (278 mln eur) 28%. Lisaks, kui inimesel puudub ravikindlustus ja tegu pole vältimatu abiga, maksab ta ka kõigi teiste tervishoiuteenuste puhul oma ravikulud ise. Samuti juhul, kui inimene otsustab teenuseid tarbida erakliinikus, lootuses nii saada kiiremat või oma eelistustele paremini vastavat teenust.

Teine näide omaosalusest on näiteks visiiditasu, mis tähendab, et inimene peab lisaks ravikindlustuse hüvitisele mingi fikseeritud summa juurde maksma. Samuti see, kui mingi protsendi teenuse või ravimi hinnast maksab inimene ise. Näiteks soodusravimite loetelus olevad tooted jaotuvad Eestis erinevate soodusmäärade vahel alates 50 protsendist kuni 100ni sõltuvalt haigusseisundust ja sellest, kas tegu on lapse või pensionäriga. Retseptiravimite omaosalus oli 2014. aastal Tervise Arengu Instituudi statistika andmetel 61 miljonit eurot. Kui sellele lisada kulud käsimüügiravimitele, moodustasid inimeste kulud ravimitele 39% kogu omaosalusest.

Vajadus abi järele suureneb koos rahvastiku vananemisega
Patsiendi seisukohast on see kõik üks tervik, sest lisaks hammaste eest hoolitsemisele on vaja ka ravimeid ja arstiabi. Mida vanemaks muutub rahvastik, seda enam on meil inimesi, kellel on samaaegselt mitmed kroonilised haigused, ägedad haigusepisoodid ning pidev vajadus lisaks ravimitele ja arstiabile ka õendus- ja sotsiaalteenuste järgi. Just seetõttu on sotsiaalministeeriumil koostöös haigekassaga kavas tulevaks aastaks analüüsida omaosalust just patsiendi seisukohast, et välja selgitada need, kelle puhul võib omaosalus muutuda takistuseks vajaliku abi saamisel, ja sellele teadmisele tuginedes pakkuda välja lahendusi.

Viimasest Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) avaldatud omaosaluse analüüsist selgub, et vaesem elanikkond kulutab enam ravimitele (vaesemal 20% elanikkonnast kulus aastatel 2010–2012 ravimitele 70% omaosalusest) ja jõukamad samas hambaravile (ligi kolmandik jõukama elanikkonna  omaosalusest). See ei tähenda, et esimestel oleks tervemad hambad, vaid et vajalik hambaravi jääb lihtsalt saamata. Jõukama ja vaesema kvintiili omaosalus ühe pereliikme kohta kuus erines mitmetes kordades, olles vastavalt 20 ja 3 euro tasemel.

Selle pealt võib esmapilgul tunduda hea ideena, et rikkamatel inimestel võiks haigekassa poolne hüvitis olla väiksem. Aga kuidas jagada inimesi tervishoiu mõistes rikasteks ja vaesteks lisaks tänasele kindlustatud ja mittekindlustatud vaatele? Kuhu siis tõmmata piir ja kellel tekiks sunnitud vajadus olulist arstiabi edasi lükata? Arvestama peab, et Eesti solidaarne tervishoiusüsteem suuresti tuginebki jõukamal maksumaksjal, kes juba täna ootab lühemat järjekorda, kui temal abivajadus siiski tekib.

Hambaravi näitab omaosaluse negatiivset mõju
Seda, kui inimesel puudub võimalus vajaliku abi eest maksta, omaosalus paraku ei näita. Küll mõõdab seda Eurostat oma üle-euroopalise sissetulekute ja elamistingimuste uuringuga (EU-SILC). Eestis jäi 2014. aastal 11,3%-l üle 16-aastasest elanikkonnast vajalik abi saamata, sest see oli kas liiga kallis, liiga kaugel või oli järjekord liiga pikk. Üle 65-aastaste hulgas oli see osakaal veelgi kõrgem – 16.1%. Eestit edestab selles edetabelis vaid Läti oma 12,5%-ga; EL keskmine on ligi kolm korda madalam 3.6%.

Tõsi, peamine põhjus Eestis on seni olnud pikk ooteaeg, mida kinnitavad ka meie enda uuringud. Pikad ooteajad on aga tervishoiusüsteemi struktuurse korralduse probleem – esmatasandi tervishoid vajab tugevdamist, rohkem oleks vaja õdesid ja teisi spetsialiste ning inimese liikumine süsteemis eeldaks paremat koordineerimist –, mille lahendamine tänase tervishoiu rahastamise taseme puhul ei pruugigi olla saavutatav.

Tulles tagasi saamata jäänud vajamineva abi juurde – 7,6%-l Eesti inimestest jääb rahalistel põhjustel saamata vajalik hambaravi (EL keskmine 5,1%), kõige madalama sissetulekuga inimeste seas on see osakaal suisa 15,1%. Kõige raskemas seisus on 45–64-aastaste vanusrühm, kus 12,6% inimestest on jäänud hambaravi saamata. Pensionäride puhul on kindlasti üheks positiivseks teguriks proteesihüvitise olemasolu, mis ka majanduskriisi järgselt alles jäi.

Patsient loobub lõpuks ka vajalikust abist
Omaosaluse mõjude uurimiseks on maailmas läbi viidud üks ulatuslik uuring omaosaluse mõjude uurimiseks – RANDi tervisekindlustuse eksperiment –, mis toimus Ameerika Ühendriikides aastatel 1974-1982. Uuringu käigus jagati inimesed juhuslikkuse alusel erinevatesse kindlustuspakettidesse, mida eristas omaosaluse ulatus. Eesmärk oli uurida, milline on omaosaluse suuruse mõju inimeste tervishoiuteenuste kasutusele, kuludele ja tervisele. Üks hüpotees, mida kontrollida sooviti oli, kas kõrgema omaosaluse korral loobuvad inimesed arstiabist, mis tervise vaatenurgast lisaväärtust ei anna (näiteks asjatud visiidid erakorralise meditsiini osakonda). Uuringu tulemus hüpoteesi ei kinnitanud, vaid selgus hoopis, et inimesed loobusid igasugusest abist, sest inimene ei oska ise hinnata, kas tegu on vajaliku tervishoiuteenusega. Uuring kinnitas ka seda, et tasuta abi korral oli inimeste tervis parem kõrgvererõhktõve, hammaste tervise, nägemise ja tõsiste tervisekaebuste esinemise osas ning seda ennekõike haigemate ja vaesemate patsientide hulgas.

Seega tasub olla ettevaatlik, kui omaosalusest loota lahendust ravikindlustuse kulude kasvule. Tark on hoida Eesti ravikindlustuse põhiväärtust solidaarsust, et abi saamise aluseks on inimese vajadus, mitte tema rahalised võimalused.

Triin Habicht, tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s