Haigekassa: solidaarne ravikindlustus tagab arstiabi inimese sissetulekust sõltumata

Eesti tervishoiukorraldus toetub solidaarsele ravikindlustuspõhimõttele, mis tähendab, et iga inimese tervis on kaitstud sõltumata tema rahakoti paksusest. Võrdse kättesaadavuse säilimise huvides kujunevad teenuste hinnad ja hüvitised kindlate põhimõte järgi, selgitab haigekassa tervishoiu- ja kommunikatsiooniosakonna juht Katrin Romanenkov.

Ravikindlustust ei saa võrrelda teiste tavapäraste kindlustusliikidega. Näiteks kodu- ja liikluskindlustuse puhul tasub inimene kindlustusmakseid selleks, et ootamatutel puhkudel, näiteks õnnetuse korral, suudaks ta katta tekkivaid suuremahulisi kulutusi. Ravikindlustuse puhul aga ei sõltu inimese panus süsteemi ehk kindlustusmakse tema hinnatud terviseriskist, vaid palgatulult arvestatavast sotsiaalmaksust.

Teine erinevus tavapärasest kodu- või liikluskindlustusest seisneb väljamaksetes. Ühiselt kogutud „kassast“ kompenseeritakse raviteenuseid mitte ainult neile, kes täna sissemakseid teevad, vaid tervishoiuteenused on tagatud ka kõigile neile, kes sotsiaalmaksu ei maksa: lastele, pensionäridele, kodus väikelapsi kasvatavale vanemale, töötutele, rasedatele.

Ravikindlustusraha koguvad tööealised täiskasvanud
Võib öelda, et ravikindlustuses eksisteerib teatud omapära – rohkem panustavad need, kes ise vajavad väljamakseid ehk raviteenust suhteliselt vähe (s.o tööealine täiskasvanud elanikkond), kuid kes toetavad maksetega oma lapsi, vanemaid ja vanavanemaid. Praegune töötaja hakkab ise tervishoiuteenuseid tarbima rohkem tõenäoliselt siis, kui ta enam süsteemi ei panusta.

Kehtiva ühiskondliku kokkuleppe järgi on iga kindlustatu kindlustusmakse suurus 13% töötasust ning selle maksab ära tööandja. Ravikindlustusse tehtud sissemaksete eest tagab haigekassa inimese haigestumisel (kindlustusjuhtumi realiseerumisel) raviteenuste eest maksmise, kompenseerib vajadusel retseptiravimid ette nähtud ulatuses, teeb ajutise töövõimetuse korral rahalised väljamaksed jne.

Need põhimõtted on kirjas nt sotsiaalmaksuseaduses, ravikindlustuse seaduses ja haigekassa seaduses.

Ravikindlustuskaitse ulatus
See, milliseid teenuseid ja millises ulatuses ravikindlustus katab ja kui palju peab patsient visiiditasuna ja retseptiravimite eest ise juurde maksma, on kehtestatud seaduste jt õigusaktidega, mille eesmärk on ellu viia põhiseaduslikku õigust tervise kaitsele. Täna on Eesti inimestest kindlustatuid 94%. Haigekassa hüvitatavate teenuste ja soodusravimite loetelu ning nende hinnad on väga täpselt õigusaktides kindlaks määratud, samuti rahalised hüvitised ja nende maksmise põhimõtted. Teenuste ning soodusravimite loetelu uuendatakse regulaarselt igal aastal.

Kõigi nende otsuste aluseks on läbipaistev ja selge metoodika, mille eesmärk on tagada, et ravikindlustuspakett oleks stabiilne ning seda oleks võimalik prognoosida nii lühema kui ka pikema aja peale. Kui tervishoiuteenuste, meditsiiniseadmete ja ravimite loetelu või hinnakirja on vaja muuta, siis teeb selle ettepaneku haigekassa, tuues oma ekspertarvamuses välja muudatuse efektiivsuse (st tõenduspõhiselt on võimalik hinnata, et nende kasutamine on meditsiiniliselt tulemuslik) ja kulutõhususe (st tasutav hind on mõistlikus korrelatsioonis saadava tervisekasuga ja vastab ühiskonna võimalustele ehk ravikindlustuse eelarvele).

Kuidas selguvad hinnad?
Hindade ja hüvitiste määramise põhimõtted jagunevad kolmeks. Ajutise töövõimetuse hüvitiste suurus on määratud ravikindlustuse seadusega, mille järgi sõltub inimesele makstava hüvitise suurus eelmise aasta keskmisest sissetulekust.

Soodusravimite ja enamiku meditsiiniseadmete kompenseerimise alus on iga konkreetse toimeainega ravimi või funktsionaalsusega meditsiiniseadme eelviimane turuhind. Näiteks, kui meditsiiniseadmete osas käivad läbirääkimised, siis kõik pakkujad esitavad oma toodete hinnakirjad, sealt tekib pingerida ning odavuselt teine määratakse piirhinnaks. Sellest piirhinnast arvestab haigekassa hüvitatava määra. See omakorda tagab, et kui inimene otsustab valida kallima toote, siis ei too see ravikindlustusele lisakulusid. Kui toodet on Eestis üksainus, siis sõlmitakse enne selle hüvitamist hinnakokkulepe, võrreldes selle toote hindu teistes riikides.

Tervishoiuteenuste hinnakujundus on tegevuspõhine ehk eesmärk on katta teenuse osutaja need kulud, mis on vajalikud haigekassa rahastatavate teenuste osutamiseks (sh ööpäevaringne arstiabi). Siia alla käivad näiteks arsti ja õe tööaeg, vajalikud aparaadid ja tehnika ning aeg, mis kulub nende kasutamiseks, samuti vahendid nagu käärid, kanüülid jpm. Raviasutustelt kogutakse selleks detailset teavet teenuste osutamiseks vajalike ressursside, nende mahtude ja hinna kohta.

Tegevuspõhine hinnakujundus, mille põhimõtted fikseeritakse tervise- ja tööministri igal aastal uuendatavas määruses, on äärmiselt tähtis raviteenuste järjepidevuse tagamiseks. Ühelt poolt võib haigekassa küll monopoolse ostjana fikseerida ükskõik millise hinna, kuid teisest küljest peab haigekassa makstav hind katma kvaliteetse ravi osutamiseks vajalikud mõistlikud kulud. Põhjendamatult kõrged hinnad ei oleks kooskõlas Eesti inimeste ravikindlustusraha otstarbeka kasutuse põhimõtetega, teenustele ebamõistlikult madala hinna kehtestamine seaks aga ohtu teenuste kvaliteedi, samuti raviasutuste jätkusuutlikkuse osutada ööpäevaringset arstiabi.

Seega, et säiliks kõigile võrdne kättesaadavus tervishoiuteenustele, tuleb panustada nii teenuste hindade kui hüvitiste kujundamise põhimõtete rakendamisse. Kui säilib solidaarsus, on võimalik tagada tervise kaitse kogu rahvastikule.

Katrin Romanenkov, haigekassa tervishoiu- ja kommunikatsiooniosakonna juht

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s