Kuhu kulub 40 miljonit vanaduspensioni rahast?

Kui arst Malle saab pensionile 64-aastasena, siis ehituse töödejuhataja Mart 59-aastaselt ja baleriinina lavalaudadel säranud Irina 38-aastaselt. Teistest varem saavad pensionile minna ka mitmete teiste erialade esindajad. Miks see nii on, selgitavad pensionipoliitika juht Kristiina Selgis ja tööelu arengu osakonna peaspetsialist Mare Jõeorg.

Esiteks, maksame Eestis jätkuvalt soodustingimustel vanaduspensioni. See põhineb eeldusel, et teatud kutsealade töökeskkond on niivõrd tervist kahjustav, et seal töötavad inimesed vajavad tervise halvenemise tõttu varasemat pensioni. Pensioni määramisel aga ei hinnata, kas inimese tervis on ka tegelikult halvenenud, pensioni saavad kõik neil erialadel töötanud. Seejuures töötab 2/3 neist pensioni taotlemise ajal juba mujal ja kokku on pea 90% lahkunud soodustust andvalt kutsealalt aastaid enne sooduspensioni taotlemist.

Teiseks, maksame väljateenitud aastate pensioni, mida on võimalik mõnel erialal töötanul saada juba enne 40. eluaastat. Seda pensionit makstakse ametialadel, kus teatud vanusest pole võimalik töötada. Klassikaline näide on balletitantsija, kuid ka näiteks koorilaulja, madrus ja õhusõiduki meeskonnaliige.

Uuele erialale

Muide, sooduspensionärid töötavad tegelikult aktiivselt edasi. Tööeas väljateenitud aastate pensioni saajatest töötas 2017. aastal ligi kolmveerand, soodustingimustel pensioni saajatest umbes pooled. Uuringutega on ka korduvalt tõendatud, et inimestel on tervislikum tööl käia, kui pensionil olla.

21. sajandil ei tööta inimesed enam kogu elu ühel elualal. 40-aastaselt karjääri lõppenuks lugemine on raiskamine, mille jaoks pole väike ühiskond piisavalt rikas. Varajasele pensionile saatmise asemel tuleb inimestel võimaldada omandada uus eriala. Selleks on võimalused Eestis olemas – näiteks pakub töötukassa aastast 2017 tööturukoolitusi ja tasemeõppe toetust ka töötavale inimesele, samuti saavad koolitustoetust kasutada tööandjad uute töötajate värbamisel. 2018. aastal koolitas töötukassa ca 2300 töötavat inimest ning see arv kasvab.

Kummalisevõitu on ka veel 2019. aastal anda noortele sõnumit, et õpitud ametit jätkub 20-30 aastaks ja juba keskealisena saab töötamise lõpetada. Tehnoloogia areneb sellise kiirusega, et tegelikult on lausa ekslik eeldada nagu jätkuks kord õpitud eriala ja oskusi vanaduspensionieani. Elukestev õpe ja vähemalt üks-kaks erialavahetust on tulevikku vaadates pigem vältimatu.

Kõigile pensionäridele rohkem raha

Sooduspensionite maksmine on teiste töötajate suhtes ebaõiglane. Sotsiaalmaksu pensioniosa on kõigile 20%, aga mõned ametigrupid saavad selle eest pensioni oluliselt kauem kui teised. Selliseid töökohti on  mäetööstuses, metsanduses, ehituses, transpordis, sides jne, ametinimetusi on soodusnimekirjades üle tuhande.  Kui selliseid sooduspensione poleks, oleks iga vanaduspensionäri sissetulek aastas umbes 130 eurot suurem.

Eripensionide maksmine oleks õigustatud, kui soodustatud ametikohtadel makstaks rohkem sotsiaalmaksu. Nii oli see Nõukogude Liidus, kust meie sooduspensionide süsteem pärit on – riigiteenistujate eest maksti siis sotsiaalmaksu 5,5%, mäetööstuses, ehitusel ja teistel raskemate töötingimustega töödel aga 7%-22%. Lisaks erinevale maksule, olid ka töötingimused ja töö sisu 60 aastat tagasi, mil need skeemid loodi, hoopis teised. Näiteks metsa lõikamine ja väljavedu ei toimu juba ammu enam sae, kirve ja vintsiga, aga kuna sooduspensioni saamiseks on oluline olla „metsa väljaveo traktorist“, saavad sooduspensioni ka harvesterijuhid, kes saavad metsa tehtud masinast väljumata.

Ka riigikontroll leidis juba 2014. aastal, et soodustust andvatel kutsealadel töötanute tervis pole tegelikult halvem kui teistel. Enamik soodustingimustel vanaduspensioni ja väljateenitud aastate pensioni saajaid töötab edasi ning riik maksab neile seega pensioni kui lisasissetulekut.

Mida teised riigid teevad?

Euroopas on sooduspensionidena mõnes riigis kasutusel tööandja pensionid, mis on loodud ametiühingute ja tööandjate kokkulepetega. Riiklikud sooduspensionid on nn idablokis, kus need on saadud päranduseks nõukogude ajast. Leedu ja Läti kaotasid need ebaõiglust loovad skeemid juba 1995-1998, Eesti ei ole selles olnud sama võimekas. Küll on juba aastaid olnud sooduspensionide kaotamise poolt Eesti tööandjad, sest töökeskkond, töö iseloom ja tehnoloogia on oluliselt muutunud.

OECD on soovitanud sooduspensionid kaotada ja asendada aktiveerivate töötus- ning töövõimehüvitistega. Sooduspensionid on ainult sellisel juhul asjakohased, kui neid peab üleval see sama sektor, kus töötamise eest neid makstakse. Riiklike sooduspensionide maksmine võib aga ilma majandusliku põhjenduseta subsideerida sektoreid, mis muidu oleks välja suremas (A. Zaidi, E.R.Whitehouse 2009)[1].

Oluliselt tõhusam ja ka inimlikum on panustada sooduspensionide asemel haridusse, aga ka tööohutusse ja -tervishoidu, et ennetada tööst tekkinud tervisemuresid. Nii on inimesed kauem terved ja leiavad vajaduse või huvi korral indu elu jooksul teine ja kolmaski karjääritee ette võtta.

Lõpetuseks mõned näited sooduspensioni andvatest ametinimetustest:

  • Klišeesöövitaja
  • Korrutaja
  • Kütja
  • Nahasiluja
  • Paagutaja
  • Pinnariisuja
  • Rasvasulataja
  • Tablettija
  • Traaditõmbaja
  • Tubakakobestaja
  • Vagrankatööline
  • Värvihõõruja
  • Äärevalvur

 

[1] Zaidi, A. And E.R.Whitehouse (2009), „Should Pension Systems Recognise „Hazardous and Arduous Work?“, OECD Social, Employment and Migration Working Papers, No.91, OECD Publishing. http://dx.doi.org/10.1787/221835736557

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s