Milliste ettepanekutega läheb riik vastu eelarveläbirääkimistele linnade ja valdade liiduga?

Avaldame täismahus sotsiaalministeeriumi ettepanekud läbirääkimisteks Eesti Linnade ja Valdade Liidule esitatud ettepanekud, varasematel aastatel ei ole riik oma ootusi sõnastanud. Ministeeriumi eesmärk on leppida kokku tegevustes, mis aitaksid riigil ja kohalikel omavalitsustel ühiselt jõuda olukorrani, kus inimesele pakutakse teenuseid ja muud tuge tema kodu lähedal ning võttes arvesse tema tegelikke vajadusi. Samuti soovime, et kohalikul tasandil oleksid kättesaadavad tõenduspõhised terviseriske ennetavad ja vähendavad programmid ning teenused.

Kohalikuks arenguks vajalike investeeringute ja omavalitsuste jätkusuutliku arengu tagamiseks toetatakse kohalikke omavalitsusi tasandus- ja toetusfondist, struktuurivahenditest ning täiendava rahastusega riigieelarvest[1]. Riik koostöös kohalike omavalitsustega on algatanud arutelu tulubaasi suurendamisest ning seoses sellega täiendavate ülesannete võimalikust andmisest kohalikele omavalitsustele[2].

Sotsiaalpoliitika ja rahvastiku tervist toetava poliitika edukamaks elluviimiseks näeme, et kohalike omavalitsuste roll ja vastutus inimeste toetamisel ja elukeskkonna kujundamisel tervist ja heaolu soosivaks kasvab. Soovitud tulemuse saavutamiseks peaksid kohalike omavalitsuste esmased ülesanded olema:

  1. Korrigeerida teenuste osutamise kordasid, et siduda teenuste ja muu abi saamine lahti puude nõudest ning asendada see abivajaduse hindamisega.
  2. Suurendada kohalike omavalitsuste omapanust sotsiaalsesse kaitsesse vähemalt samas tempos tulubaasi kasvuga, eelisarendades kodus elamist toetavate teenuste pakkumist.
  3. Toetada perepõhise asendushoolduse osakaalu suurenemist.
  4. Võtta suurem vastutus rahvastiku tervise edendamise eest ning suurendada kohalike omavalitsuste panust kahjulike tervisemõjude ennetamisel ning ohjamisel.
  5. Võimestada kohalike omavalitsuse sotsiaalhoolekande töötajaid töös perevägivallast puudutatud inimestega (st töös kannatanutega ja vägivalla toimepanijatega).
  6. Suunata senisest rohkem tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse edendamisele.
  7. Suunata senisest enam tähelepanu aktiivsena vananemise toetamisele kohalikul tasandil ja kaasata vanemaealisi kohaliku elu puudutavatesse otsustusprotsessidesse.

Täpsemad selgitused ettepanekute juurde:

Puuetega inimeste abivajaduse hindamisel ning toetuste ja teenuste pakkumisel on suund lihtsustada abi andmise korraldust. Mõistlik on, et inimene pöördub abi saamiseks kõigepealt kohaliku omavalitsuse poole, kes viib läbi esmase abivajaduse hindamise, korraldab vastavalt teenuste ja muu abi osutamist ning vajadusel suunab inimese sotsiaalkindlustusametisse puuet taotlema. Toetuste ja teenuste pakkumisel tuleb võtta arvesse inimese tegelikke vajadusi üle elukaare, eelkõige tuleb pakkuda abivajaduse tekkimist või süvenemist ennetavaid meetmeid ning vältida olukorda, kus inimene jääb abitult süsteemide vahele (nt lapseeast täiskasvanuikka jõudmisel, hariduselust tööellu üleminekul, tervisesüsteemist hoolekandesse üleminekul). Mitmetes kohalikes omavalitustes kehtestatud nõue, et teenuste ja muu abi saamiseks peab inimesele olema määratud puue, ei ole kehtiva sotsiaalhoolekande seadusega kooskõlas ega tohi olla teenuste ja muu vajaliku abi saamise tingimuseks. Põhimõtet, et kohalikud omavalitsused ei tohi kehtestada sotsiaalhoolekande seadust kitsendavaid nõudeid kinnitab ka 9.12.2019 Riigikohtu lahend Narva linnas sotsiaalteenuste osutamist reguleerivate õigusaktide kohta[3].

Kohalike omavalitsuste erinevused hoolekandelise abi tagamisel on suured ning ehkki erinevaid sotsiaalteenuseid osutavate kohaliku omavalitsuse arv on viimastel aastatel kasvanud, ei suuda paljud omavalitsused pakkuda minimaalset nõutud hulka teenuseid. Kuna kohalike omavalitsuste omapanuse osakaal maksutuludest ja toetusfondist sotsiaalsesse kaitsesse on viimase kümne aasta jooksul stabiilselt vähenenud (vt joonis 1 ja 2) ning sotsiaalhoolekanne on pikka aega olnud alarahastatud, on tulubaasi kasvu tingimustes asjakohane eeldada, et kohalikud omavalitsused investeeriksid sotsiaalsesse kaitsesse tulubaasi keskmisest kasvust rohkemgi, eelisarendades teenuseid.

Joonis 1. KOV omapanus sotsiaalsesse kaitsesse 2007-2017 ning muutus erinevate stsenaariumide korral 2018-2022

Allikas: Rahandusministeerium

Joonis 2. KOV omapanus sotsiaalsesse kaitsesse (mln eurot ning osakaaluna maksutuludest ja tasandusfondist), 2004-2018

Allikas: Rahandusministeerium

Lähedaste hoolduskoormuse vähendamiseks tuleks kohalikel omavalitsustel senisest enam investeerida kodus elamist toetavate teenuste (isiklik abistaja, tugiisik, koduhooldus, päevahoid päevakeskustes) pakkumisse, seejuures tagama teenuste kättesaadavuse igas omavalitsuses (vt joonis 3 ja 4 ning tabel 1).

Joonis 3. Sotsiaalteenuste pakkumine ja tegelik vajadus

image002

Allikas: Sotsiaalministeerium

Tabel 1. Iseseisvat elamist kodus toetavate teenuste (koduteenus, päevahoiuteenus päevakeskuses, isikliku abistaja teenus ja tugiisikuteenus) ning ööpäevaringse üldhooldusteenuse kasutajad sihtgrupi lõikes aastatel 2015-2018 ning prognoos aastateks 2019-2023

Allikas: Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika, Sotsiaalkindlustusameti rehabilitatsioonistatistika

Joonis 4. KOV korraldatavaid toetavaid teenuseid ja ööpäevaringset hooldusteenust saavate inimeste suhtarv, 2015-2023 (prognoos)

Allikas: Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika, Sotsiaalkindlustusamet

Vanemate hoolduskoormuse vähendamiseks, erivajadustega lastele hariduses toe pakkumiseks ning huvitegevuse tagamiseks peaksid kohalikud omavalitsused tulemuslikumalt kasutama toetusfondist eraldatavat raske ja sügava puudega laste tugiteenuste toetust. Laste vajadustele tuleb läheneda terviklikult, mida toetab näiteks omavalitsuse haridus- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide tihe koostöö ning eraldatud vahendite paindlik kasutamine[4].

Perepõhine hooldus on oodatust tagasihoidlikumalt arenenud. Institutsionaalsel hooldusel viibivate laste arv on loodetust suurem ning planeeritust vähem on erinevate laste jaoks sobivaid hooldusperesid (vt tabel 2).

Tabel 2. Asendushooldus aastatel 2016-2018

 201620172018
Kokku asendushooldusel lapsi2 5882 4992 448
eestkosteperedes elavad lapsed1 3951 3911 429
asenduskodus/perekodus lapsed*1 002948892
hooldusperes lapsed*191160127
Hooldusperede arv13812198
Institutsioonis ehk asenduskodus, %38,7%37,9%36,4%
Perepõhisel asendushooldusel, %61,3%62,1%63,6%

Allikad: hoolekandestatistika, Sotsiaalministeerium (h-veeb, s-veeb, Sotsiaalkindlustusamet SKAIS ja STAR).

*enne 2018. aastat asenduskoduteenusel ja perekonnas hooldamisel, alates 2018. aastast  asendushooldusteenusel asenduskodus, perekodus ja hooldusperes.

Kohalikud omavalitsused peaksid toetusfondi vahendeid senisest enam kasutama perepõhise hoolduse soodustamiseks, seejuures kaardistama oma piirkonna  asendushoolduse vajadused ning tagama piisaval hulgal perepõhiste või peresarnaste teenuste pakkumise. Koostöös Sotsiaalkindlustusametiga peaksid kohalikud omavalitsused panustama rohkem hooldusperede leidmisse ning nende püsimisse, seejuures on perede toetamisel kohalikel omavalitsustel võtmeroll. Kohalik omavalitsus lapse eestkostja ja teenuse korraldajana peab lapse heaolu tagamiseks olema asendushooldusteenuse osutajale ka sisuliseks toeks kogu hoolduse vältel.

Samuti on kohalike omavalitsuste ülesanne planeerida noorte elluastumist ja järelhooldusteenust juba noore asendushooldusel viibimise ajal ning tagada järelhooldusteenuse osutamine noore vajadustest lähtuvalt ja teda kaasates.

Tervist edendavad meetmed on tõhusamad kui neid rakendada kohalikul tasandil ning lähtuvalt konkreetse kohaliku omavalitsuse olukorrast ning vajadusest, sealjuures seades pikaajalisi eesmärke. Tervise edendamine peab olema süsteemne ning kohaliku omavalitsuse arengu planeerimisel tuleb kõikides valdkondades arvestada otsuste ja tegevuste mõju paikkonna elanike tervisele ja heaolule. Elukeskkond kõigis oma aspektides on üks olulisemaid tervisemõjureid ning kohalikul omavalitsusel on oluline roll selle kujundamisel. Et elukeskkond oleks tervist toetav, tuleb süsteemselt hinnata paikkonnas esinevaid riskitegureid ning nende mõju ennetada ning ohjata. Selleks, et rahvastiku tervist mõjusalt parandada, tuleb panustada tõenduspõhistele ennetustegevustele, mida viiakse läbi süsteemselt ja pikaajaliselt. Kahjuks on tänaseni omavalitsusi, kes ei ole võtnud piisavalt omaks rolli seista rahvastiku tervise arendamise eest ning seada elukeskkonna kujundamise keskmesse inimese tervis ja turvalisus. Riiklikul tasandil tegeletakse arendustegevustega, et tuua maale tõenduspõhiseid ennetusprogramme, neid Eesti oludele vastavaks kohandada, programmide elluviijaid koolitada, töötatakse välja juhendeid ennetustegevuste elluviimiseks jm. Ennetusprogrammide jõudmine inimesteni sõltub aga suuresti kohalikest omavalitsustest ning riigi ootus on, et kohalike omavalitsuste panus laiemalt rahvatervise valdkonna tegevuste elluviimisel ning tõenduspõhiste ennetusprogrammide pakkumisel suureneks.

Perevägivallas kannatanute abistamine ja probleemide lahendamine vajab professionaalseid teadmisi, mis spetsialistide (sotsiaaltöötajate ja lastekaitsetöötajate) erialaõppes pigem puudub. 2019. aastal läbi viidud infopäevade jätkuks näeme, et riik koostöös kohalike omavalitsustega peaks sõnastama ja praktiseerima parimaid praktikaid perevägivalla kannatanute abistamiseks, sh pakkuma vägivallatsejatele vajadusel öömaja kodust eemaldamise korral, aga tagama ka abi perevägivallas meessoost kannatanutele (nt psühholoogiline nõustamine jm). Selleks toetab riik kohalikke omavalitsusi teemaspetsiifiliste tööriistade, materjalide ja teadmistega.

Kooskõlas soolise võrdõiguslikkuse seadusega peaksid kohalikud omavalitsused soolist võrdõiguslikkust süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama. Selleks on mitmeid võimalusi. Näiteks sooline eelarvestamine, kus eelarvet ette valmistades tehakse planeeritavatele tegevustele/kuludele soolise mõju (eel)analüüs. Poliitikate ja tegevuskavade planeerimisel, ellu viimisel ja hindamisel tuleks lähtuda naiste ja meeste erinevatest vajadustest ja ühiskondlikust staatusest ning arvestada, kuidas rakendatud ja rakendatavad meetmed mõjutavad naiste ja meeste olukorda ühiskonnas. Samuti peaksid kohalikud omavalitsused viima läbi oma asutuste soolise võrdõiguslikkuse auditi[5], et saada ülevaade meeste ja naiste võrdse kohtlemise kohta organisatsioonis ning võrdõiguslikkuse edendamiseks kasutusele võetud meetmetest ning vaadata üle ning vajadusel korrigeerida oma komisjonide, nõukogude ja teiste kollegiaalsete kogude soolist koosseisu.

Vanemaealiste osakaalu kasv rahvastikus toob endaga kaasa mitmeid väljakutseid seoses eakate elukvaliteedi ja võimalikult iseseiseva toimetulekuga. Kohalikud omavalitsused ei saa mööda vaadata, et lähiaastatel tuleb vanusest tingitud kõrvalabi vajavatele inimestele senisest enam ja oluliselt kvaliteetsemaid teenuseid (ja ka tooteid) pakkuda. Vanemaealiste iseseisvat toimetulekut on võimalik toetada läbi vanusesõbralike poliitikameetmete, mis arvestavad vanemaealiste vajadusi igas eluvaldkonnas. Vanemaealisi tuleb senisest enam kaasata poliitika kujundamisse ning anda neile võimalus sõna sekka öelda nende elu-olu puudutavates otsustes. Üheks eesmärgiks võiks olla eakate nõukogude tekkimise soodustamine volikogude juurde. Samuti on asjakohane mistahes kohaliku elu kujundamisel arvestada vanusesõbraliku keskkonna põhimõtetega nt hoonete ehitamisel, transpordi korraldamisel, linnaruumi planeerimisel, avalike teenuste pakkumisel jms. Lisaks tuleb luua võimalusi aktiviseerivateks tegevusteks, nt huvitegevus kui vabatahtliku tegevuse arendamine aga ka soodustused ujulate, trennide kasutamiseks jms. Tuleb mõista, et vanemaealised ei ole passiivsed kogukonna liikmed, vaid ressurss, mida kogukonna heaks on võimalik rakendada.

  • Eesti Linnade ja Valdade Liidu ettepanekutega riigile saab tutvuda SIIN.

[1] Riigieelarvest on rahastatud näiteks 2018-2019. aastal hoolduskoordinatsiooni pilootprojekti, dementsusega inimestele hooldekodude kohtade loomist ja ümberkujundamist ja Dementsuse Kompetentsikeskuse tegevusi.

[2] Kohalikele omavalitustele täiendavate ülesannete andmise võimalust arutati Valitsuskomisjoni ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu läbirääkimiste koosolekul 30.10.2019. Sotsiaalministeerium ja kohalikud omavalitsused leppisid kokku jätkata tööd suunal, et kujundada kohalikest omavalitsustest esmane kontaktpunkt abivajajatele. Lepiti kokku, et edasised tegevused ja arengusuunad räägitakse detailsemalt eraldi läbi.

[3] Riigikohtu 9.12.2019 lahend nr 5-18-7 „Narva Linnavolikogu määruste ja õigustloova akti andmata jätmise põhiseaduslikkuse kontroll“ on kättesaadav: https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=5-18-7/8

[4] Näiteks mõnikord lahendab olukorra mitme lapse toetamiseks haridusasutusse palgatud õpetaja abi, mitte personaalne tugiisik. Samuti saab puuetega laste koolivaheaegade sisustamiseks kasutada huvitegevuse toetust.

[5] Analüüsi läbiviimisel soovitame lähtuda näiteks juhendmaterjalist „Kasu ja tasakaal“ ning selle lisast 1 (Soolise võrdõiguslikkuse tervisenäitajad). Juhend on elektrooniliselt leitav: www.digar.ee/arhiiv/et/download/228682&usg=AOvVaw3ten5d9sMQylnQsllZgWfn

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s