Agnes Einman: sallivus suurendab meie kõigi heaolu

Täna, 16. novembril, tähistatakse ÜRO juhtimisel rahvusvahelist sallivuspäeva, mille eesmärk on tunnustada inimeste loomupäraseid erinevusi ning riikide poliitilist ja õiguslikku kohustust tagada kõigi erinevate inimeste võrdne kohtlemine. Viimase kolmekümne aasta jooksul on kasvanud nii Eesti elanike üldine õnnetunne kui ka sallivus vähemuste suhtes, kirjutab sotsiaalministeeriumi võrdse kohtlemise poliitika juht Agnes Einman.

Eestlased on sallivamad vähemuste suhtes

Viimatised, 2019. aasta Eurobaromeetri tulemused näitavad, et eestlased on võrreldes 2015. aastaga oluliselt sallivamad erinevate vähemuste suhtes. 69 protsenti eestlastest tunneb end hästi, kui kõrgel poliitilisel kohal on teisest rahvusest inimene. 64 protsenti vastajatest ütles, et tunneb end mugavalt moslemist kolleegiga, see on üks Euroopa madalamaid näitajaid, kuid siiski oluliselt kõrgem 2015. aasta tulemusest. Ateistide ja kristlaste osas on eestlased üldiselt sallivad. Kasvanud on toetus puudega inimeste valimisele kõrgele poliitilisele kohale. Võib üldistada, et inimesed peavad suuremat mitmekesisust nii poliitikas kui töökeskkonnas üha olulisemaks. Sellest lähtuvalt on oluline, et riiklikud poliitikad ei takistaks ning toetavad ühiskondlike muutusi hoiakutest ja seega soodustaksid näiteks mitmekesisuse juhtimist, erinevate, sealhulgas vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste kaasamist riigi juhtimisel ja valikute langetamisel. Samuti on oluline toetada inimeste võimalust iseseisvalt elu- ja infokeskkonnas liikuda ehk arendada ligipääsetavust.

Sallivad inimesed on õnnelikumad

Sallivus aitab vähendada stereotüüpset suhtumist, eelarvamusi ning polariseerumist erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Politoloog ja väärtuste uurija Ronald F. Ingleharti selgitab, et ühiskonnad liiguvad religioossetest ja traditsioonilistest väärtusest ilmalikkuse ja ratsionaalsuse väärtustamise poole ning majanduslike ja füüsilise turvalisuse esikohale seadmiselt  vaba eneseväljenduse, üksikisiku heaolu ja elukvaliteedi väärtustamise suunas. Eneseväljendusväärusi hindavates ühiskondades elavad inimesed on üldiselt rohkem usaldavad, sallivamad ja õnnelikumad.

Nendes ühiskondades on inimestel parem tervis, inimesed on poliitiliselt aktiivsemad, sallivamad erinevuste osas, kriitilisemad vähemuste diskrimineerimise suhtes ning teadlikumad loodushoiu küsimustes. Ühiskondi, kus domineerivad toimetulekuväärtused, iseloomustavad pigem ellujäämisega seotud väärtused, madal majanduslik ja füüsiline turvatunne, materiaalsete väärtuste soosimine, usaldamatus ning sallimatus teistsuguste inimeste osas. Nendes ühiskondades on esiplaanil pigem vähene rahuolu oma eluga ning soolist võrdõiguslikkust ja loodushoidu pigem ei väärtustata. Eesti paigutub endiselt Ingleharti teooria järgi rohkem nende riikide hulka, kus domineerivad ellujäämisväärtused, kuid suund on olnud kindlalt eneseväljendusväärtuse poole ning sallivus ja sõbralik suhtumine erinevate inimeste suhtes on kasvanud. Meid eestlasi iseloomustavad ka ilmalik-ratsionaalsed väärtused ehk ratsionaalne usk teadusesse ja tehnoloogia progressi ning meil väärtustatakse igaühe õigust oma elu üle otsustada, näiteks eutanaasia, lahutuse ja abordi küsimustes.

Meie inimesed

Nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides on viimasel ajal palju räägitud LGBT+ inimeste õigustest, diskrimineerimisest, vaenukõnest ja – kuritegudest seoses inimese seksuaalse sättumuse või soolise identiteediga. Vahel püütakse LGBT+ inimesi ja nn „tõelisi eestlasi“ vastandada, unustades, et Eestis elavad seksuaal- ja soovähemused on samuti eestlased ning selline vastandumine on kunstlik, kahjustades üksnes meie endi heaolu ja turvatunnet meie kodumaal. Meie vabariigi põhiseadus kaitseb meid kõiki võrdselt, kedagi ei tohi diskrimineerida tulenevalt nende sotsiaalsest seisundist, igaühel on õigus riigi ja seaduste kaitsele ning vabadus elada perekonnaelu, õigus perekonnaelu kaitsele. Riigikohtus on kinnitanud, et see puudutab ka seksuaalvähemusi ning samast soost inimeste kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse, samast soost elukaaslastel on õigus riigi kaitsele ning mistahes õiguste piirang ei tohi minna vastuollu diskrimineerimise keeluga ja peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Euroopa Liit on kahtlemata inimõiguste edendamise lipulaev, kuid inimõigused ja inimeste võrdne kohtlemine on oluline meie endi pärast, meie inimeste jaoks.

Viimane kümnend on kasvatanud sallivust LGBT+ inimeste suhtes ning vähendanud õiguslikku ebavõrdsust nii Eestis kui Euroopa Liidus laiemalt. Viimased Eurobaromeetri tulemused näitavad, et 52% eestlastest nõustub väitega, et geidel, lesbidel ja biseksuaalsetel inimestel peaksid olema samad õigused heteroseksuaalsete inimestega. Sama trendi peegeldab ka Euroopa Sotsiaaluuring, mille järgi on Eestis 54% inimestest nõus väitega, et homoseksuaalsetel meestel ja naistel peaks olema vabadus elada oma elu nii, nagu nad soovivad. Ka kooseluseaduse pooldajate arv on kogu aeg olnud kasvutrendis ja 2019. aasta uuringust järeldub, et kooseluseaduse vastased on selgelt vähemuses. Kooseluseaduse toetajaid on 10 protsenti rohkem ehk 49 protsenti vastajatest toetab kooseluseadust. Paraku näitavad uuringud, et suurem ühiskondlik toetus võrdsele kohtlemisele ei too sageli kaasa selget LGBT+ inimeste heaolu paranemist. Eesti puhul on olnud vähe õiguslikkuse arenguid, mis toetaksid seksuaal- ja soovähemuste võrdsemat kohtlemist ja suurendaksid turvatunnet ühiskonnas.

Eurobaromeetri üle euroopalised tulemused näitavad, et LGBT+ inimeste olukord on viimastel aastatel halvenenud. LGBT inimeste õiguste eest seisvate organisatsioonide võimalused on vähenenud ja inimeste vastane vaenukõne ja vägivald on kasvanud. Ka Eesti LGBT Ühing on väljendanud muret turvatunde vähenemise pärast ning 2019. aasta sügisel toimus ka rida rünnakud ühingu ja LGBT+ kogukonna vastu. Probleeme on ka LGBT+ laste ja noorte turvalisusega koolides. Eestis tehtud uuring koolinoorte seas näitab, et LGBT+ lapsed ja noored kogevad solvanguid, vaimset ja füüsilist vägivalda ning õpetajate toetuse puudumist. Koguni 68% LGBT+ õpilastest on kogenud vaimset ahistamist oma seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi või – eneseväljenduse tõttu. 61% vastanutest märkis, et koolitöötajad ei sekkunud kunagi, kui keegi tegi homofoobseid märkusi ning 42% koolidest pole LGBT-temaatikat üldse puudutatud. 57% vastanutest märkis, et olid kuulnud homovaenulikke kommentaare õpetajatelt jt koolitöötajatelt. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuring LGBTI inimeste kohta on seoses Eestiga näidanud, et 95% kõigist vastanuist ei teatanud oma viimasest diskrimineerimise juhtumist, peamisteks põhjusteks on arvamus, et midagi ei juhtu ega muutu (45%) ja abi otsida pole mõtet, “kuna seda juhtub kogu aeg” (40%). Seega, vaatamata sellele, et suurem osa Eesti ühiskonnast toetab seksuaalvähemuste õigusi, ei väljendu see toetus sageli üksikisiku turvalisuses ja teadvustatud võimalustest ebavõrdse kohtlemise korral abi otsida või õiguslikes arengutes diskrimineerimise vähendamiseks ning võrdse kohtlemise edendamiseks.

Ükski neist asjadest ei ole paratamatu ning sõltuvad sellest, mida me nii üksikisikute kui ka ühiskonnana teeme. Põhiõiguste Ameti uuringus järeldatakse, et eestlaste hindavad olulisimaks põhjuseks, tänu millele sallimatus ja vägivald LGBT+ inimeste vastu väheneb, LGBT+ inimeste nähtavust ja osalemist igapäevaelus. Nii arvab 67% vastajatest. Väga oluliseks peetakse ka ühiskonna, poliitikute ja teiste avaliku elu tegelaste ja kogukonna liidrite toetust. Seega, võib Eesti näite pealt järeldada, et suurem osa eestlastest toetab seksuaalvähemuste võrdseid õigusi. Samuti on välja toodud, et poliitikutel ja teistel avaliku elu tegelastel lasub suurem vastutus olla lugupidav kõikide inimeste suhtes ning paljuski sõltub nende inimeste tegemisest või tegemata jätmisest meie heaolu.

Sallivus on hea kõigile

Suurem sallivus ei mõju hästi mitte üksnes neile meie seast, kes kuuluvad mõnda vähemusgruppi, vaid suurendab meie kõigi heaolu. Viimase kolmekümne aasta jooksul on kasvanud nii Eesti elanike üldine õnnetunne kui ka sallivus vähemuste suhtes, viimane küll mitte nii kiiresti kui üldine õnnetunne.

Samas on langenud üldine usaldus teiste inimeste suhtes ja võib-olla ka seepärast on meil vahel raske leida ühisosa, ühist inimlikkust. See, kuivõrd inimesed üksteist usaldavad on sotsiaalse kapitali üks olulisematest osadest. Sotsiaalne kapital on kollektiivne ja majanduslik kasu, mis tekib inimeste ja gruppide ühiselt jagatud huvidest, vastastikusest usaldusest ja koostööst. Sotsiaalmeedia on võimaldanud suuremat polariseerumist ja vähendanud kokkupuuteid teisiti mõtlevate inimestega. Aga piisavalt pole ka olnud pingutusi erinevate inimeste ja sotsiaalsete gruppide vahelise usalduse ja koostöö taastamiseks, sallivuse suurendamiseks erinevuste suhtes. Vahel on olnud pingutused vastupidised, lõhesid suurendavad.

See, kas usaldamatus ja lõhed erinevate sotsiaalsete gruppide vahel süvenevad või suureneb usaldus, turvalisus ja sallivus, saab olema meie valikute ja tegude tulemus ning ei ole ette määratud. Sallivus on ennekõike erinevuste aktsepteerimine, lugupidav suhtumine teistesse inimestesse, ka abivalmidus, empaatia ja lahkus. Ütleksin, et sallivus on ka leplikkus ja märguanne iseendale, sest mõistan, et inimesed sünnivad erinevatena ning teiste inimeste valikud ei pea sõltuma sellest, mida mina õigeks pean. Ühiskonnana on meil suuremast sallivusest, teineteise usaldamisest üksnes võita.

Blogipostitus eesti viipekeeles


1 Comment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s