Milliste ettepanekutega läheb riik vastu eelarveläbirääkimistele linnade ja valdade liiduga?

Avaldame teist aastat järjest täismahus sotsiaalministeeriumi esitatud ettepanekud läbirääkimisteks Eesti Linnade ja Valdade Liidule. Sotsiaalministeeriumi eesmärk eelarveläbirääkimistes Eesti Linnade ja Valdade Liiduga on leppida kokku tegevustes, mis aitaksid riigil ja kohalikel omavalitsustel ühiselt jõuda olukorrani, kus inimesele pakutakse teenuseid ja muud tuge tema kodu lähedal ning võttes arvesse tema tegelikke vajadusi. Samuti soovime, et kohalikul tasandil oleksid kättesaadavad tõenduspõhised terviseriske ennetavad ja vähendavad programmid ning teenused.

Kohalikuks arenguks vajalike investeeringute ja omavalitsuste jätkusuutliku arengu tagamiseks toetatakse kohalikke omavalitsusi tasandus- ja toetusfondist, struktuurivahenditest ning täiendava rahastusega riigieelarvest[1]. Riik koostöös kohalike omavalitsustega on algatanud arutelu tulubaasi suurendamisest ning seoses sellega täiendavate ülesannete võimalikust andmisest kohalikele omavalitsustele[2].

Sotsiaalpoliitika ja rahvastiku tervist toetava poliitika edukamaks elluviimiseks näeme, et kohalike omavalitsuste roll ja vastutus inimeste toetamisel ja elukeskkonna kujundamisel tervist ja heaolu soosivaks kasvab. Soovitud tulemuse saavutamiseks kutsume kohalikke omavalitsusi üles esmajärjekorras:

  1. Suurendama kohalike omavalitsuste omapanust sotsiaalsesse kaitsesse vähemalt samas tempos tulubaasi kasvuga, eelisarendades kodus elamist toetavate teenuste pakkumist ning teenusmajade rajamist eakatele.
  2. Viima teenuste osutamise korrad kooskõlla sotsiaalhoolekande seadusega, siduma teenuste ja muu abi saamine lahti puude raskusastme tuvastamise nõudest ning asendama selle abivajaduse hindamisega.
  3. Suunama enam tähelepanu inimeste tööhõive toetamisele, eeskätt mitteõppivate ja mittetöötavate noorte tagasiaitamisel haridusse ja tööturule, et ennetada noorte suurenevat sotsiaalabivajadust tulevikus.
  4. Sõlmima sotsiaalministeeriumi ja omavalitsuste esindusorganisatsioonide vahel lastekaitse valdkonna koostöökokkuleppe.
  5. Toetama perepõhise asendushoolduse osakaalu suurenemist.
  6. Võtma suuremat vastutust rahvastiku tervise edendamise eest ning suurendama kohalike omavalitsuste panust kahjulike tervisemõjude ennetamisel ning ohjamisel.
  7. Tagama traumaatilise sündmuse järgselt psühhosotsiaalse kriisiabi kättesaadavuse kohaliku omavalitsuse kogukondadele ja organisatsioonide juhtidele.
  8.  Võimestama kohalike omavalitsuse sotsiaalhoolekande töötajaid töös perevägivallast puudutatud inimestega (st töös kannatanutega ja vägivalla toimepanijatega).
  9. Pöörama senisest rohkem tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse edendamisele.
  10. Suunama senisest rohkem tähelepanu aktiivsena vananemise toetamisele ja kaasama vanemaealisi kohalikku elu puudutavatesse otsustusprotsessidesse ja vabatahtlikusse tegevusse.

SELGITUSED ETTEPANEKUTE JUURDE

  1. Hoolekandelise abi korraldamisel on kohalike omavalitsuste lõikes erinevused. Olgugi, et viimastel aastatel on kasvanud nende omavalitsuste arv, kus korraldatakse kõiki kohustuslikke sotsiaalteenuseid, on jätkuvalt veel omavalitsusi, kes seda ei tee[3]. Kuna kohalike omavalitsuste omapanuse osakaal maksutuludest ja toetusfondist sotsiaalsesse kaitsesse on viimase kümne aasta jooksul stabiilselt vähenenud (vt joonis 1 ja 2) ning sotsiaalhoolekanne on pikka aega olnud alarahastatud, on tulubaasi kasvu tingimustes asjakohane eeldada, et kohalikud omavalitsused investeeriksid sotsiaalsesse kaitsesse tulubaasi keskmisest kasvust rohkemgi, eelisarendades teenuseid. Selle üheks eelduseks on, et omavalitsused pööraksid senisest enam tähelepanu abivajajate leidmisele ning nende nõustamisele ja toetamisele.

Joonis 1. KOV omapanus sotsiaalsesse kaitsesse 2007-2019 ning muutus erinevate stsenaariumide korral 2020-2024

Allikas: Rahandusministeerium

Joonis 2. KOV omapanus sotsiaalsesse kaitsesse (mln eurot ning osakaaluna maksutuludest ja tasandusfondist), 2004-2019

Allikas: Rahandusministeerium

Lähedaste hoolduskoormuse vähendamiseks tuleks kohalikel omavalitsustel senisest enam investeerida kodus elamist toetavate teenuste (isiklik abistaja, tugiisik, koduteenus, päevahoiuteenus) pakkumisse, seejuures tagama teenuste kättesaadavuse igas omavalitsuses (vt joonis 3 ja 4 ning tabel 1). Lisaks on oluline toetada inimeste võimalikult pikalt iseseivalt elatud aega, luues ja arendades teenusmaju. Teenusmajad on mõeldud vähest kõrvalabi vajavatele eakatele, kellel ei ole ööpäevaringset hooldusvajadust, kuid kes vajavad igapäevaelu toetavaid teenuseid. Teenusmajades asuvad eakatele mõeldud väikesed korterid ning ühised ajaveetmise ja toetavate teenuste pakkumise ruumid.

Joonis 3. Pikaajalise hoolduse teenuste pakkumine ja hinnanguline tegelik vajadus

¹aasta lõpus

² Vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuring (2015), Puuetega inimeste ja nende pereliikmete hoolduskoormuse uuring (2009), Puudega lastega perede toimetuleku ja vajaduste uuring (2017), SHARE (Euroopa paneeluuring 50+ vanuses inimeste tervisliku seisundi, vananemise ja pensionile jäämise kohta), 2016

³Üks inimene võib saada loetelust mitut teenust, seetõttu räägitakse teenuse saajate asemel täidetud teenuskohtadest.

⁴Hinnanguline tegelik teenuskohtade vajadus on tuletatud raske ja sügava puudega laste arvu kasvu arvesse võttes. Perioodil 2018-2020 on raske ja sügava puudega laste arv vähenenud.

Allikas: Sotsiaalministeerium

Tabel 1. Iseseisvat elamist kodus toetavate teenuste (koduteenus, päevahoiuteenus päevakeskuses, isikliku abistaja teenus ja tugiisikuteenus) ning ööpäevaringse üldhooldusteenuse kasutajad sihtgrupi lõikes aastatel 2015-2019 ning prognoos aastateks 2020-2023

Allikas: Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika

Joonis 4. KOV korraldatavaid toetavaid teenuseid ja ööpäevaringset hooldusteenust saavate inimeste suhtarv, 2015-2023 (2015-2019 tegelik tase ja 2019-2023 prognoos)

Allikas: Sotsiaalministeeriumi hoolekandestatistika

Vanemate hoolduskoormuse vähendamiseks, erivajadustega lastele hariduses toe pakkumiseks ning huvitegevuse tagamiseks peaksid kohalikud omavalitsused tulemuslikumalt kasutama toetusfondist eraldatavat raske ja sügava puudega laste tugiteenuste toetust. Laste vajadustele tuleb läheneda terviklikult, mida toetab näiteks omavalitsuse haridus- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistide tihe koostöö ning eraldatud vahendite paindlik kasutamine[4].


Tegevuse eesmärk:

Allikas: Sotsiaalministeerium

2. Puuetega inimeste abivajaduse hindamisel ning toetuste ja teenuste pakkumisel on suund lihtsustada abi andmise korraldust. Mõistlik on, et inimene pöördub abi saamiseks kõigepealt kohaliku omavalitsuse poole, kes viib läbi esmase abivajaduse hindamise, korraldab vastavalt teenuste ja muu abi osutamist ning vajadusel toetab inimest riigipoolse abi taotlemisel (nt puude raskusastme tuvastamine, rehabilitatsiooniteenused, abivahendid). Kohaliku omavalitsuse korraldatavatest teenustest isikliku abistaja teenuse, sotsiaaltransporditeenuse ja eluruumi tagamise teenuse sätetes on viidatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõige 1-le, mis annab puude laiema mõiste ega ole seotud puude raskusastme tuvastamisega Sotsiaalkindlustusameti poolt.  Lisaks on tugiisikuteenuse puhul viidatud puudega lapse hooldustoimingutele, täisealise isiku hooldusel vaimsele või kehalisele puudele, mis samuti ei anna alust teenusele õigustatust seostada puude raskusastme tuvastamise otsusega. Ainsa teenusena on sotsiaalhoolekande seaduses puude raskusastmega seotud lapsehoiuteenus.

Mitmetes kohalikes omavalitustes kehtestatud nõue, et teenuste ja muu abi saamiseks peab inimesele olema tuvastatud puude raskusaste, ei ole kehtiva sotsiaalhoolekande seadusega kooskõlas ega tohi olla teenuste ja muu vajaliku abi saamise tingimuseks. Põhimõtet, et kohalikud omavalitsused ei tohi kehtestada sotsiaalhoolekande seadust kitsendavaid nõudeid kinnitab ka 9.12.2019 Riigikohtu lahend Narva linnas sotsiaalteenuste osutamist reguleerivate õigusaktide kohta.

Toetuste ja teenuste pakkumisel tuleb võtta arvesse inimese tegelikke vajadusi. Eelkõige tuleb pakkuda abivajaduse tekkimist või süvenemist ennetavaid meetmeid ning vältida olukordi, kus inimene jääb abitult süsteemide vahele (nt lapseeast täiskasvanuikka jõudmisel, hariduselust tööellu üleminekul, tervisesüsteemist hoolekandesse üleminekul).

Tegevuse eesmärk:

1 – lisaks on kohalikke omavalitsusi, kelle teenuse osutamise kordadest ei ole võimalik aru saada, kas teenuse saamine on seotud puude raskusastmega või mitte: tugiisikuteenus 25 KOVi, täisealise isiku hooldus 29 KOVi, isikliku abistaja teenus 41 KOVi, sotsiaaltransporditeenus 51 KOVi, eluruumi tagamine 38 KOVi ja lapsehoiuteenus 8 KOVi.

Allikas: Sotsiaalministeeriumi arvutused

3. Suunata enam tähelepanu inimeste tööhõive toetamisele kohalikul tasandil, eeskätt mitteõppivate ja mittetöötavate noorte tagasiaitamisel haridusse ja tööturule, et ennetada noorte suurenevat sotsiaalabivajadust tulevikus. Kohalikud omavalitsused on inimestele kõige lähemal ja võimalus aidata kaasa mittetöötava ja mitteõppiva inimese suunamiseks haridusse või tööturule on suur. Tööhõive edendamine peaks olema oluline ja süsteemne ka kohaliku omavalitsuse tasandil, mitte ainult Töötukassa vastutusel. Tihtipeale ei piisa ainult inimese Töötukassasse suunamisest toimetulekutoetuse saamise nõude täitmisel. Kohalikul omavalitsusel on rohkem potentsiaali ja võimalusi toetada inimeste tööhõives osalemist, kui seda tänaseni tehtud on.

Näiteks on kohalikele omavalitsustele loodud kasutamiseks noortegarantii tugisüsteem (NGTS), mille eesmärk on võimaldada kohalikele omavalitsustele andmeid mitteõppivate ja mittetöötavate noorte kohta ja pakkuda potentsiaalselt abivajavatele noortele proaktiivselt ja sihitatud juhtumikorralduslikku abi, et noor jõuaks võimalikult kiiresti vajalike toetuste ja teenusteni. NGTS on täna kohalike omavalitsuste kasutuses olnud alates 2018. aasta juunist. Aja jooksul on paranenud STARi NGTS IT-lahendus funktsionaalsus ja andmekvaliteet. Alates esimesest seirest on NGTS kasutanud 15 kohalikku omavalitsust, kelle seiretes osalemisest võrreldes on näha, et noorte abistamise efektiivsus ja tulemuslikkus sõltub sellest, kui järjepidevad on kohalikud omavalitsused noortele abi pakkumisel.

Noortegarantii tugisüsteemi rakendamise murekohad on:

  1. Noorte andmete mitte-eesmärgipärane kasutamine – KOV teeb taotluse seires osalemiseks, saab potentsiaalselt tuge vajavate noorte andmetele ligipääsu, kuid ei aluste noortele abi pakkumist.
  2. Puudub järjepidevus toe pakkumisel – KOV osaleb üksikutes seiretes või katkestab süsteemi kasutamise.
  3. Vajaka jääb süsteemsest lähenemisest – efektiivsemalt saaks noortele tuge pakkuda ja olemasolevat ressurssi kasutada tehes võrgustikutööd ja KOV osakondade (sotsiaal-, lastekaitse-, haridus-, noorsootöö) vahelist koostööd.
  4. On teada, et peamiseks taksituseks NGTS kasutamisel omavalitsustes on ressursipuudus. Samas on ka välja toodud, et mitteõppivate ja mittetöötavate noortega tegelemine ei ole prioriteet, mistõttu ei suunata sinna ka ressurssi. Samas on olemas avatud taotlusvoor, mille kaudu on kohalikel omavalitsustel võimalik projekti alusel taotleda 100% toetust.

Teeme ettepaneku vaadata üle kohalikus omavalitsuses kasutusel olev süsteem, kaardistada olemasolevad ressursid, vajadusel taotleda lisaressurssi avatud taotlusvoorust ning suunata enam tähelepanu inimeste tööhõive toetamisele kohalikul tasandil.

Tegevuse eesmärk:

4. Lastekaitsepoliitika tulemuslikuks elluviimiseks ja kooskõlas Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga soovime 2021. aastal sõlmida sotsiaalministeeriumi ja omavalitsuste esindusorganisatsioonide vahel lastekaitse valdkonna koostöökokkuleppe. Peame asjakohaseks leppida kokku tegevused lastekaitsetöö kvaliteedi tõstmiseks ja töökorralduse parandamiseks ning lastekaitsetöötajate toetamiseks ja väärtustamiseks. Samuti tooksime kokkuleppesse ettepanekud ja hea praktika näited, mis puudutavad abivajaduse hindamist, võrgustikutööd, teenuste korraldust, rahastamist ja teisi lastekaitse tööd puudutavaid küsimusi.

Kokkuleppe ettevalmistamiseks on Sotsiaalministeerium alustanud erivajadusega laste tugisüsteemi, lastekaitsekorraldust ja lastekaitsealast järelevalvet käsitlevate analüüside koostamist. Kokkuleppe aluseks on ka kaheksas kohalikus omavalitsuses katsetatav laste integreeritud tugiteenuste projekt.

Kutsume kohalikke omavalitsusi ning Eesti Linnade ja Valdade Liitu kaasa mõtlema, kuidas lastekaitsetööd arendada ning looma võimalusi laste heaolu valdkonna eesmärkide täitmiseks. Üheks valikuks siin on koondada lapse heaoluga seotud hindamised, spetsialistid ja teenuste arendus nö ühtse katuse alla, et tagada lapse vajaduste terviklik hindamine ja abistamine nii sotsiaal- kui haridusvaldkonnas. Samuti saavad ja peavad kohalikud omavalitsused seisma hea selle eest, et lastekaitse tööprotsessid oleks selged ja tulemuslikud ning tagaksid lastekaitsetöötajatele piisava toe ja vahendid. Alates 01.01.2020 jõustunud lastekaitseseaduse § 19 lõike 2 kohaselt peavad kõik ametis olevad lastekaitsetöötajad omandama kahe aasta jooksul ehk hiljemalt 01.01.2022 sotsiaaltöötaja kutse spetsialiseerumisega lastekaitsele. Selle saavutamiseks võib olla vajalik lastekaitsetöötajaid toetada ka organisatsiooniliste meetmetega.

Tegevuse eesmärk:

Lastekaitse valdkonna koostöökokkulepe on sõlmitud tähtaegselt.

5. Perepõhine hooldus on oodatust tagasihoidlikumalt arenenud. Institutsionaalsel hooldusel viibivate laste arv on loodetust suurem ning planeeritust vähem on erinevate laste jaoks sobivaid hooldusperesid (vt tabel 2).

Tabel 2. Asendushooldus aastatel 2016-2018

 2016201720182019
Kokku asendushooldusel lapsi2 5882 4992 4512323
eestkosteperedes elavad lapsed1 3951 3911 4281398
asenduskodus/perekodus lapsed*1 002948899797
hooldusperes lapsed*191160124133
Hooldusperede arv13812198104
Institutsioonis ehk asenduskodus, %38,7%37,9%36,7%34,2%
Perepõhisel asendushooldusel, %61,3%62,1%63,3%65,8%

Allikad: hoolekandestatistika, Sotsiaalministeerium (h-veeb, s-veeb, Sotsiaalkindlustusamet SKAIS ja STAR)

*enne 2018. aastat asenduskoduteenusel ja perekonnas hooldamisel, alates 2018. aastast  asendushooldusteenusel asenduskodus, perekodus ja hooldusperes.

Kohalikud omavalitsused peaksid toetusfondi vahendeid senisest enam kasutama perepõhise hoolduse soodustamiseks, seejuures kaardistama oma piirkonna asendushoolduse vajadused ning tagama piisaval hulgal perepõhiste või peresarnaste teenuste pakkumise. Koostöös Sotsiaalkindlustusametiga peaksid kohalikud omavalitsused panustama rohkem hooldusperede leidmisse ning nende püsimisse, seejuures on perede toetamisel kohalikel omavalitsustel võtmeroll. Kohalik omavalitsus lapse eestkostja ja teenuse korraldajana peab lapse heaolu tagamiseks olema asendushooldusteenuse osutajale ka sisuliseks toeks kogu hoolduse vältel.

Samuti on kohalike omavalitsuste ülesanne planeerida noorte elluastumist ja järelhooldusteenust juba noore asendushooldusel viibimise ajal ning tagada järelhooldusteenuse osutamine noore vajadustest lähtuvalt ja teda kaasates.

Seoses Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest rahastatava TAT „Asendushoolduse kvaliteedi tõstmine“ lõppemisega 2022. aastal tuleb kohalikel omavalitsustel arvestada, et kohalike omavalitsuste panus tegevuste kulutuste katmisel järk-järgult järgnevatel aastatel suureneb (tugiisikuteenus järelhooldusel viibivale noorele, asenduskodude tugiteenused läbi teenuse hinna). Kulutusi saab katta riigi poolt toetusfondi eraldatud vahendite arvelt, mille jääk oli 2020. aasta alguses 3,9 miljonit eurot.

Tegevuse eesmärk:

Allikas: Sotsiaalministeerium

6. Tervist edendavad meetmed on tõhusamad kui neid rakendada kohalikul tasandil ning lähtuvalt konkreetse kohaliku omavalitsuse olukorrast ning vajadusest, sealjuures seades pikaajalisi eesmärke. Tervise edendamine peab olema süsteemne ning kohaliku omavalitsuse arengu planeerimisel tuleb kõikides valdkondades arvestada otsuste ja tegevuste mõju paikkonna elanike tervisele ja heaolule. Elukeskkond kõigis oma aspektides on üks olulisemaid tervisemõjureid ning kohalikul omavalitsusel on oluline roll selle kujundamisel. Et elukeskkond oleks tervist toetav, tuleb süsteemselt hinnata paikkonnas esinevaid riskitegureid ning nende mõju ennetada ning ohjata. Selleks, et rahvastiku tervist mõjusalt parandada, tuleb panustada teadmistele ja tõendusele põhinevatele ennetustegevustele, mida viiakse läbi süsteemselt ja pikaajaliselt. Kahjuks on tänaseni omavalitsusi, kes ei ole võtnud piisavalt omaks rolli seista rahvastiku tervise arendamise eest ning seada elukeskkonna kujundamise keskmesse inimese tervis ja turvalisus. Riigi ootus on, et kohalikud omavalitsused analüüsiks oma rahvastiku tervise seisundit ning seda mõjutavaid tegureid, koostaksid parimale võimalikule teadmisele tuginedes tegevuskava riskitegurite ohjamiseks ja kaitsetegurite suurendamiseks, et rahvastiku tervise seisundit parandada, sh suurendaksid oma panust tõenduspõhiste ennetusprogrammide pakkumisesse.

Tegevuse eesmärk:

Allikas: Rahandusministeeriumi tellitud omavalitsuste küsitlus

7. Sotsiaalhoolekande seadus nimetab kohaliku omavalitsuse kohustusena vältimatu sotsiaalabi andmise (§8). COVID-19 kriisi ajal tuli ilmekalt esile, et elanikkonda traumeerivates olukordades tuleb  kohalikel omavalitsustel pakkuda sotsiaalabina ka psühhosotsiaalset kriisiabi.

Ohvriabi seaduse muutmise raames teeb Sotsiaalministeerium ettepaneku täiendada Sotsiaalhoolekande seadust ning sätestada psühhosotsiaalse kriisiabi kui vältimatu abi andmine kohaliku omavalitsuse ülesandena. Viimastel aastakümnetel on Eestis toimud mitmeid kriisiolukorrad ja suuremat hulka inimesi traumeerinud sündmused, mis on toonud välja vajaduse erinevate kohalike omavalitsuste ja asutuste koordineeritud tegevuseks olukorrast puudutatud inimeste abistamiseks. Näiteks Haabersti gaasiõnnetus, (seotud olid 4 omavalitsust); lastekodu põleng Haapsalus (hukkus 10 last); Pala laste bussiõnnetus (hukkus 8 last), koroonaviiruse levik (puudutab paljusid omavalitsusi, kogukondi, asutusi ja inimesi üle riigi). Ootus on, et omavalitsused tagavad traumaatilise sündmuse järgselt psühhosotsiaalse kriisiabi kättesaadavuse kohaliku omavalitsuse kogukondadele ja organisatsioonide juhtidele, et neil oleks võimekus adekvaatselt tegutseda ja sündmustest taastuda. Seega, vajalik on nimetada ja kirjeldada kohaliku omavalitsuse vastutus ja läbi selle tugevdada kohalikul tasandi võimekust psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamiseks ja teenuste osutamiseks kriisidest mõjutatud inimestele.

Tegevuse eesmärk:

  1. Kohalikus omavalitsuses on välja töötatud ja praktikas läbimängitud kriisisekkumise plaan, milles on nimetatud ja kirjeldatud psühhosotsiaalse kriisiabi osutamine, sh nimetatud on psühhosotsiaalse kriisiabi võimekusega spetsialistid piirkonnas.
  2. Kriisi toimumisel käivitatakse psühhosotsiaalne kriisiabi elanikkonda toimetuleku toetamiseks.

8. Sotsiaalhoolekande seadus sätestab kohaliku omavalitsuse ülesannetena vältimatu sotsiaalabi (SHS §8), varjupaigateenuse (SHS §30) ning turvakoduteenuse (SHS §33) osutamise. See tähendab, et kohalikel omavalitsustel on kohustus tagada vältimatu abi ja majutus, kui inimesed vajavad turvalist majutust või kui vägivallatsejal (sh nt Covid-19 haigustunnustega või diagnoosi saanud inimestel, kelle suhtes on politsei kehtestanud viibimiskeelu ja kellel koju jäämine ei ole võimalik) ei ole kuhugi minna. Turvakoduteenus peab tagama ka kriisiabi psüühilise tasakaalu ja tegutsemisvõime taastamiseks. Vajalik majutus, kriisiabi ja kompetents peavad omavalitsustes tagatud olema.

Perevägivallas kannatanute abistamine ja probleemide lahendamine vajab professionaalseid teadmisi, mis spetsialistide (sotsiaaltöötajate ja lastekaitsetöötajate) erialaõppes pigem puudub. 2019. aastal läbi viidud infopäevade jätkuks näeme, et riik koostöös kohalike omavalitsustega peaks sõnastama ja praktiseerima parimaid praktikaid perevägivalla kannatanute abistamiseks, sh pakkuma vägivallatsejatele vajadusel öömaja kodust eemaldamise korral, aga tagama ka abi perevägivallas meessoost kannatanutele (nt psühholoogiline nõustamine jm). Selleks toetab riik kohalikke omavalitsusi teemaspetsiifiliste tööriistade, materjalide ja teadmistega.

Tegevuse eesmärk:  

Kohalikus omavalitsuses on olemas majutusvõimalus perevägivallas kannatavate peredele, näiteks meessoost perevägivallaohvritele, sh isadele koos lastega, kellel mingil põhjusel ei ole võimalik jääda enda koju.

9. Naiste ja meeste võrdne kohtlemine ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine on kõikide riigi- ja kohalike omavalitsusüksuste asutuste ühine ülesanne kõigis nende rollides, sh nii poliitikakujundaja, -rakendaja kui tööandjana tegutsedes. Poliitikakujundaja ja -rakendajana peaksid kohalikud omavalitsused soolist võrdõiguslikkust soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohaselt süstemaatiliselt ja eesmärgistatult edendama. Selleks on mitmeid võimalusi. Heaks näiteks on sooline eelarvestamine, kus eelarvet ette valmistades tehakse planeeritavatele tegevustele/kuludele soolise mõju (eel)analüüs. Poliitikate, teenuste ja tegevuskavade planeerimisel, ellu viimisel ja hindamisel tuleks lähtuda naiste ja meeste erinevatest vajadustest ja ühiskondlikust staatusest ning arvestada, kuidas rakendatud ja rakendatavad meetmed mõjutavad naiste ja meeste olukorda ühiskonnas. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eesmärkide täitmiseks tööandjatena oleks kohalikel omavalitsustel soovitav viia oma asutustes läbi soolise võrdõiguslikkuse audit, et saada ülevaade meeste ja naiste olukorrast organisatsioonis, ja planeerida auditist ilmnenud sooga seotud ebavõrdsuse kaotamiseks meetmed võrdse kohtlemise tagamiseks ning soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks. Samuti on oluline vaadata üle ning vajaduse korral korrigeerida oma komisjonide, nõukogude ja teiste kollegiaalsete kogude soolist koosseisu. Sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakond on vajaduse korral valmis omavalitsusi nõustama. Samuti julgustame konsulteerima asjakohaste huvigruppide ning mittetulundusühendustega, kellel on õigustatud huvi aidata võidelda soolise diskrimineerimise vastu, toetamaks võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist.

Tegevuse eesmärk:

  1. Kohalikus omavalitsuses on eelarveprotsessis läbiviidud tegevuste/kulude sooline mõju(eel)analüüs, mille tulemustega eelarve tegemisel arvestatakse.
  2. Kohalikul omavalitsusel on läbiviidud asutusesiseselt soolise võrdõiguslikkuse audit, mille tulemustest lähtuvalt tehakse vajalikke edendustegevusi ja muudatusi.

10. Vanemaealiste osakaalu kasv rahvastikus toob endaga kaasa mitmeid väljakutseid seoses nende elukvaliteedi ja võimalikult iseseiseva toimetulekuga. Kohalikud omavalitsused ei saa mööda vaadata, et lähiaastatel tuleb vanusest tingitud kõrvalabi vajavatele inimestele senisest enam ja oluliselt kvaliteetsemaid teenuseid (ja ka tooteid) pakkuda. Vanemaealiste iseseisvat toimetulekut on võimalik toetada läbi vanusesõbralike poliitikameetmete, mis arvestavad vanemaealiste vajadusi igas eluvaldkonnas. Vanemaealisi tuleb senisest enam kaasata poliitika kujundamisse ning anda neile võimalus sõna sekka öelda nende elu-olu puudutavates otsustes. Üheks eesmärgiks võiks olla eakate nõukogude tekkimise soodustamine volikogude juurde.

Samuti on asjakohane mistahes kohaliku elu kujundamisel arvestada vanusesõbraliku keskkonna põhimõtetega nt hoonete ehitamisel, transpordi korraldamisel, linnaruumi planeerimisel, avalike teenuste pakkumisel jms. Lisaks tuleb luua võimalusi aktiviseerivateks tegevusteks, nt huvitegevus kui vabatahtliku tegevuse arendamine aga ka soodustused ujulate kasutamiseks, treeningutel osalemiseks jms. Tuleb mõista, et vanemaealised ei ole passiivsed kogukonna liikmed, vaid ressurss, mida kogukonna heaks on võimalik rakendada. Vabatahtlike kaasamine panustab oluliselt nii kohalike omavalitsuse teenuste pakkumisse kui ka omavalitsuse elanike elukvaliteeti – seda nii abistaja kui ka vabatahtlike vaatest.

Tegevuse eesmärk:

[1] Riigieelarvest on rahastatud 2018-2020. aastal näiteks hoolduskoordinatsiooni pilootprojekti ja selle jätkuprojekti, dementsusega inimestele hooldekodude kohtade loomist ja ümberkujundamist ning Dementsuse Kompetentsikeskuse tegevusi.

[2] Kohalikele omavalitustele täiendavate ülesannete andmise võimalust arutati Valitsuskomisjoni ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu läbirääkimiste koosolekul 30.10.2019. Sotsiaalministeerium ja kohalikud omavalitsused leppisid kokku jätkata tööd suunal, et kujundada kohalikest omavalitsustest esmane kontaktpunkt abivajajatele. Lepiti kokku, et edasised tegevused ja arengusuunad räägitakse detailsemalt eraldi läbi. Rahandusministeeriumi eestvedamisel valmib kohalike omavalituste ülesannete detsentraliseerimise analüüs (teostaja SA Poliitikauuringute Keskus Praxis).

[3]2019. aastal oli kokku 15 omavalitsust, kus osutati või korraldati kümmet sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud sotsiaalteenust (koduteenus, tugiisikuteenus, eluruumi tagamise teenus, sotsiaaltranspordi teenus, isikliku abistaja teenus, võlanõustamisteenus, täisealiste isikute hooldus, raske ja sügava puudega lapse lapsehoiuteenus, asendushooldus ja järelhoolduse teenus). Sotsiaalministeerium ei kogu andmeid üldhooldusteenuse, turvakodu- ja varjupaigateenuse korraldamise kohta omavalitsuste lõikes.

[4] Näiteks mõnikord lahendab olukorra mitme lapse toetamiseks haridusasutusse palgatud õpetaja abi, mitte personaalne tugiisik. Samuti saab puuetega laste koolivaheaegade sisustamiseks kasutada huvitegevuse toetust.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s