Triin Suvi ja Pille Säälik ravimiametist selgitavad: kuidas toimivad meie kehas koroonavaktsiini erinevad tüübid?

Enne kui hakata rääkima mRNA vaktsiinist, tasub meelde tuletada, mis on vaktsiin laiemas mõttes. Vaktsiin sisaldab haigustekitajat või osa haigustekitajast, mis organismi viiduna ei põhjusta haigust ennast, kuid tekitab organismis kaitse haigustekitaja vastu. See tähendab, et organism valmistab haigustekitaja vastu  spetsiifilised antikehad ning immuunrakud (T-lümfotsüüdid). Need on hiljem võimelised haigustekitaja ära tundma ja selle hävitama. Vaktsiin annab kaitse nakkushaiguse eest, ilma et haigust ennast peaks läbi põdema.

Traditsioonilised vaktsiinid sisaldavad antigeenina:

  • tervet haigustekitajat -viirusosakest või bakterit, mis on kas inaktiveeritud või nõrgestatud, nii et see ei suuda haigust tekitada;
  • haigustekitaja ühte või mõnda osa ehk komponenti. Sellest ka nimetus – komponentvaktsiinid.

Mis on mRNA vaktsiinid?

COVID-19 vastaste vaktsiinide arenduses on mitmeid nukleiinhappel (DNA ja RNA) põhinevaid vaktsiine. Nukleiinhapete peamine ülesanne organismis on info säilitamine ja edastamine. mRNA on nukleiinhape, mis toimib rakus käskjalana, viies DNAs oleva info valgusünteesi masinakeste ribosoomideni. Ribosoomid teevad mRNAs oleva info põhjal valmis valgud. Seega on mRNA vaktsiin uudne selle poolest, et antigeeni enda asemel sisaldab see vaid infot antigeenist ja organism peab selle info põhjal antigeeni ise ja oma vahenditega valmis tegema. Nii võib traditsioonilisi ja nukleiinhappel põhinevaid vaktsiine võrrelda justkui valmis toidu ja retseptiga. Äsja Euroopa Liidus müügiloa saanud Pfizeri ja hindamisel oleva Moderna vaktsiinide puhul on „retseptis“ SARS-CoV-2 viiruse ogavalk.

Kuna mRNA vaktsiin sisaldab infot vaid ühe viiruse valgu kohta, ei ole vaktsiinis sisalduva mRNA põhjal võimalik meie rakkudes tervet viirusosakest valmistada ning mRNA ei ole võimeline ka meie DNA koostisesse lülituma.

mRNA on vaktsiinis pakitud lipiidsesse nanoosakesse ehk rasvamullikesse. Rasvamullikesse pakkimine aitab mRNA molekuli lagundamise eest kaitsta ja sellel paremini  rakkudesse jõuda, sest ainult seal sünteesitakse mRNA-l oleva info põhjal viiruse valk ehk antigeen. Hetkel ei ole maailmas kasutusel ühtegi inimestele mõeldud mRNA-l põhinevat vaktsiini, kuid neid on uuritud juba paar aastakümmet. mRNA põhiste vaktsiinide tulek on saanud võimalikuks tänu tehnoloogia arengule – alles viimaste aastakümnete jooksul on leitud viisid mRNA toomiseks ja stabiilsuse tõstmiseks, nii et „retsepti enne läbi lugemist“ organismis ära ei lagundata.

Lisaks on COVID-19 vastaste vaktsiinide arenduses mitmeid teisi vaktsiinitüüpe.

DNA vaktsiinid – analoogselt mRNA vaktsiinidega peab organism DNAs oleva info põhjal ise antigeeni valmistama. Erineda võib viis, kuidas DNA rakku viiakse.

  1. DNA viiakse rakkudesse teist tüüpi viiruse sees viirus. SARS-CoV-2 viiruse antigeeni kodeeriv DNA pannakse paljunemisvõimetu “abiviiruse sisse“, mis aitab DNA rakku toimetada. Selles kontekstis nimetatakse transportivat viirust vektoriks. COVID-19 vaktsiinide arenduses kasutatakse vektorina peamiselt adenoviiruseid, mis ise haigestumist ei põhjusta. Ka seda tüüpi vaktsiinid on ka võrdlemisi uued. Olemas on näiteks Ebola vaktsiin, mis põhineb sarnasel tehnoloogial.
  2. DNA viiakse rakku väga väikese elektrilöögiga (elektroporatsioon). Seda tüüpi vaktsiine veel kasutuses pole, üheks põhjuseks on ka see, et seda tüüpi vaktsiin vajab spetsiaalset elektrilööki andvat seadet.

DNA vaktsiinidest on praegu Euroopa Ravimiamet võtnud müügiloataotluse esitamisele eelnevasse hindamisse Astra Zeneca ja Oxfordi ülikooli koostöös arendatava vaktsiinikandidaadi ja Janssen Vaccines & Prevention B.V. arendatava vaktsiinikandidaadi. Need vaktsiinid on ka Euroopa Komisjoni eellepinguga seotud vaktsiinide portfellis.

Komponentvaktsiinid – sisaldavad viiruse antigeeni, mis on valmistatud laboritingimustes. Sellised vaktsiinid ei sisalda viirusosakest ennast. Komponentvaktsiine on kasutatud pikka aega ja erinevate haigustekitajate vastu ning nende puhul lisatakse tugevama immuunvastuse saamiseks vaktsiinile sageli adjuvante. Komponentvaktsiinidest on arenduses näiteks Sanofi ja Novavax poolt arendatavad vaktsiinid, mis on ka Euroopa Komisjoni eellepinguga seotud vaktsiinide portfellis.

Viiruslaadset osakest sisaldavad vaktsiinid – laboritingimustes sünteesitakse valmis viiruse kesta valgud ning seejärel pannakse need kokku osakeseks. See meenutab küll viirust, aga ei sisalda viiruse pärilikkusainet (DNA/RNA) ning pole seetõttu võimeline  rakkudes paljunema ja haigust põhjustama. Küll aga algatab osake immuunvastuse. Sellist vaktsiini arendab näiteks Medicago Inc., mis on jõudnud kliiniliste uuringute viimasesse etappi.

Inaktiveeritud vaktsiinid – sisaldavad SARS-CoV-2 viirust, mis on inaktiveeritud ja seeläbi muudetud paljunemisvõimetuks. Inaktiveeritud viiruse pinnal on olemas kõik viirusele iseloomulikud antigeenid, mis algatavad inimeses immuunvastuse. Seda tüüpi vaktsiine on samuti kasutatud pikka aega. Inaktiveeritud vaktsiine arendavad näiteks Sinovac, kes samuti on alustanud kliiniliste uuringute viimase faasiga.

2 Comments

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s