Kuidas mõjutavad vananemisega seotud stereotüübid töötajate leidmist

See, et vanemaealiste osakaal Eestis suureneb ja tööealiste osakaal väheneb, on fakt. Tööandjad kurdavad juba praegu tööjõu puuduse üle ja otsivad erinevaid võimalusi selle leevendamiseks. Kui töökätest on puudus, võib eeldada, et kõik inimesed, kes tahavad tööd teha, võetakse avasüli vastu. Kahjuks ei ole see alati nii ja mõnigi kord valitakse töötajaid mitte oskuste vaid vanuse järgi, kirjutab tööhõive osakonna nõunik Õie Jõgiste.  

Jätame seekord kõrvale uuringud, mis näitavad, et vanemaealistel on raskem tööd leida, ja vaatame, milliseid tulemusi annab Google päring vanuse järgi töötajate otsimisele.

Näiteks artikkel, milles Liis Tiideberg värbamisagentuurist LKM Associates toob välja, et 99% tööandjatest soovib nende kaudu leida töötajat vanuses 28–40 ning harva kuni 45-aastast. Kas see, et eelistatakse 28–40-aastaseid, viitab et alla 28-aastased veel ei oska ja üle 40-aastased enam ei oska tööd teha? Või sellele, et nad on laisad ega viitsi tööd teha?

Teine näide. Ühes töövahendusportaalis saab tööpakkumisi valida selle järgi, kas töö sobib lastele, noortele, tööotsijale 45pluss või pensionäridele. Laste puhul võib selline liigitus anda olulist infot, sest alla 15-aastaste ja koolikohustuslike lastega töölepingu sõlmimisel tuleb arvestada töölepingu seaduse §-s 7 sätestatud piirangutega. Aga tööde liigitamine ülejäänud vanusegruppide kaupa tekitab küsimusi. Mis tööga on tegemist? Kas on üldse töid ja tööalaseid oskusi, mida saab vanuse järgi liigitada? Kas teatud vanusegruppi kuuluvatel inimestel on kõigil ühed ja samad oskused? Kui jah, siis millised? Millised on tööd, mis sobivad pensionäridele ka? Ja millised on tööd, mis neile ei sobi?

Vananemine algab pärast 20. eluaastat ja toob kaasa nii negatiivseid kui positiivseid muutuseid. Selleks ajaks on keha saavutanud küpsuse, lihasmass ja kollageeni tootmine hakkab vähenema, tekivad kortsud. Nii nagu juust muutub laagerdades paremaks, muutuvad ka mitmed oskused vanuse kasvades paremaks  – vaimne töövõime jõuab haripunkti 40-selt ja sotsiaalsed oskused veelgi hiljem. Haripunkti jõudmine ei tähenda seda, et pärast need oskused kaovad.

Eurobaromeetri 2011. aasta aktiivsena vananemise uuringu järgi lõppes eestlaste arvates noorus 41,9 aastaselt. Vanemaealiseks pidasid eestlased inimest alates 62,4-eluaastast. Euroopa Liidus keskmiselt peeti inimest nooreks kuni 41,8-eluaastani ja vanemaealiseks alates 63,9-eluaastast.

Kui tegemist on töötamisega, siis vanusepiirid nihkuvad. 40-aastane, keda Eurobaromeetri küsitluse järgi peeti nooreks, muutub tööturul hoopis vanemaealiseks. Miks? Tõenäoliselt on tegemist stereotüüpse mõtlemisega, mille järgi on kõik inimesed teatud vanuses ühesugused ja kõige paremad töö tegijad on 28–40-aastased. Kõik inimesed kuuluvad eluea jooksul mõnda vanusegruppi, see tähendab, et vanus on tunnus, mille järgi saab teha üldistusi ehk luua stereotüüpe.

Stereotüüp näitab vaid seda, millised peaksid inimesed selles vanusegrupis olema. Millised nad tegelikult on, seda me ei tea. Enamlevinud negatiivsed stereotüübid ja nende võimalikud tekkepõhjused:

  •  kõik inimesed on teatud vanusegrupis ühesugused. Vananemine on suures osas põhjustatud geneetilistest faktoritest, kuid oleneb ka inimese elustiilist, suhtumisest ja käitumisest. Kuna vananemine on individuaalne protsess, ei ole võimalik, et kõik ühevanused inimesed on ühesugused. Stereotüübi loomisel kaldume ühe grupi liikmete sarnasusi ülehindama ja erinevusi alahindama. Seetõttu tunduvad kahe grupi (näiteks 28–35 ja 45–-50) omavahelised erinevused suuremad, kui need tegelikult on;
  • töötamine lõpetatakse vanaduspensionikka jõudmisel. Eestis on levinud arusaam, et pensionile minnakse 55-aastaselt. See võib olla seotud enne 1994. aastat kehtinud vanaduspensionieaga (naistel oli see 55 ja meestel 60). Enne 2007. aastat võis inimese ka töölt vabastada, kui ta oli 65-aastane ja sai pensioni. Eelmisel sajandil peeti loomulikuks, et inimene lahkus töölt, kui ta jõudis vanaduspensioniikka.

Praegu on vanaduspensioniiga 65 aastat (erisus on 1953.–1960. aastal sündinutel) ja ainult vanuse tõttu ei tohi kedagi töölt ega teenistusest vabastada. Kindlasti on neid, kes kavatsevad  vanaduspensioni õiguse tekkimise korral töötamise lõpetada. Aga on ka neid, kes soovivad töötamist jätkata. Seega ei saa teha üldistust, et kõik inimesed tahavad töötamise lõpetada, sest tegelikult on suur osa tööelust veel ees.

Statistikaameti andmetel elas 1. jaanuaril Eestis 50–74 aastaseid inimesi 386 042, enamus neist töötas ja neid, kes tööd ei teinud, oli 164 800. Tööhõivemäär 55–64 aastaste  seas oli 67,7%, Euroopa Liidu keskmine aga 57,5%. Inimestest, kes olid 65–74 aastased,  töötas üle ühe neljandiku. Seega ei ole kõik inimesed vanaduspensioniea tõttu töötamist lõpetanud.

  • vanuse kasvades tervis halveneb ja töövõime väheneb. Tervise halvenemine ei ole seotud vanusega, vaid on individuaalne ja võib samahästi ilmneda ka noortel. 2017. aastal tehtud Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020 vahehindamise aruande järgi kimbutavad igapäevaelu takistavad tervisehädad üha nooremaid inimesi – kõige enam on kasvanud selliste inimeste osakaal alla 35-aastaste seas. Ühest küljest on see seotud krooniliste haiguste kasvuga nooremates vanusrühmades, teisalt on suurenenud psüühikahäirete roll töövõimetuse põhjustajana. Psüühikahäirete tõttu määrati püsiv töövõimetus 2015. aastal 2300 inimesele, kellest enamus olid alla 44-aastased.
  • vanemaealised ei taha oma oskusi täiendada ega oska kasutada uusi tehnoloogiaid. Teadmised, oskused ja õppimisvõime ei vähene pelgalt vanuse tõttu. Kui eeldada, et stereotüüp peab paika, siis saaksid üle 50-aastased teha vaid lihtöid. Eelmisel aastal töötas lihttööd eeldaval ametikohal vaid 13% vanemaealistest (50–74) ja 13% noortest (15–24). Keskmisest vanuserühmast (25–49) töötas sellisel ametikohal 7%.

Vanemaealised ei suhtu täiendkoolitustesse ja enese harimisse negatiivselt. Eelmise aasta viimase nelja nädala jooksul osales 55–64-aastastest elukestvas õppes 14 800  inimest  ehk 8,5%. Kuigi vanemaealiste elukestvas õppes osalemise määr on madalam kui noortel, ei tähenda see, et kõik vanemaealised ei omanda tööks vajalikke uusi oskusi.

Väiksema elukestvas õppes osalemise määra üheks põhjuseks võib olla see, et vanemaealised ise ei tunneta vajadust oma teadmistesse ja oskustesse investeerida. Teisalt võib tööandja, kes arvab et vanemaealised lähevad nagunii varsti pensionile ega ole võimelised õppima, pidada nn pensionieelikute koolitamist väheatraktiivseks. Siin on arenguruumi nii vanemaealiste kui tööandjate hoiakute muutmisel.

Võitlust stereotüüpidega on keeruline õigusaktidega reguleerida, sest need kujunevad välja suhtumise, väärtuste ja tegude tulemusel noores eas. Seejuures unustatakse, et mingil ajal kuulub inimene ise ka teatud vanusegruppi. Näiteks 25-aastane, kes täna peab juba 40- aastast vanemaealiseks, on ühel päeval ka ise 40-aastane. Kas ta tahab, et teda jäetakse töövestluselt kõrvale vaid seetõttu, et stereotüübi kohaselt ei võimalda tema kronoloogiline vanus teatud tööd teha?

Tasuks mõelda ka selle peale, kellele on vanuselised stereotüübid kasulikud:

1) tööandjale? Tõenäoliselt mitte. Stereotüübist lähtumine ei ütle tööotsija ehk konkreetse inimese kohta midagi. Kui personalipoliitika soosib müütide põhjal värbamist, siis jäetakse võimalikud sobivad kandidaadid kõrvale enne kui nende oskusi, teadmisi ja kogemusi üldse vaadatakse. Stereotüüpidest loobumine suurendab tõenäosust leida töötaja, kes sellele töökohale kõige paremini sobib. Samuti mitmekesisust. Millist kasu mitmekesisus toob, saab pikemalt lugeda Inimõiguste Keskuse kodulehel avaldatud materjalist mitmekesisus ettevõttes. Abiks võib olla ka mitmekesisuse kokkuleppega liitumine;

2) töövahendajale? Võib-olla, sest klient on kuningas ja tööandja ju otsib kindlas vanusevahemikus inimest. Pikemas perspektiivis ei ole see siiski kuigi jätkusuutlik lähenemine, sest töövahendaja vajab teenuse osutamiseks piisavat hulka potentsiaalseid sobivaid kandidaate. Kui tööotsija kogeb, et ta jäetakse vanuse tõttu pidevalt kõrvale, hakkab ta tööd otsima teisi kanaleid pidi või loobub sootuks. Esimene samm stereotüüpidest loobumisel, mis lubaks töövahendajal pakkuda tööandjale rohkem sobivaid töötajaid, oleks eemaldada töövahendusportaalidest võimalus vanuse alusel tööotsijaid sorteerida;

3) inimesele, kes tahab tööd teha? Kindlasti mitte. Kui teatud stereotüüpide põhjal jäetakse mingisse vanusegruppi kuuluvad inimesed pidevalt kõrvale, tekib inimgrupp, kes on ilma jäetud võimalusest teha tööd. Stereotüübid mõjutavad ka vanemaealiste otsuseid iseenda suhtes ja muudavad nende käitumist. Inimene hakkab pidama end töötamiseks liiga vanaks, hindab oma oskusi mittevastavaks, kardab kandideerida ja mingil hetkel võib loobuda tööotsingust.

4) ühiskonnale tervikuna? Kindlasti mitte. Kui stereotüüpide põhjal jäetakse kõrvale inimesed, kes tahaksid tööd teha, siis väheneb inimeste sissetulek ja eluga rahulolu, halveneb tervis ja ühiskonna kulud suurenevad.

 

 

Advertisements

Eesti keele õpe on tööturuteenusena vajalik

Tööturuteenusena osutatud Eesti keele õppe korraldust, kvaliteeti ja tulemuslikkust käsitlevast uuringust selgub, et töötukassa kaudu saab veel mõningal määral eesti keele õppes osalejate arvu suurendada, motiveerides osalema neid, kes seni pole soovinud koolitusele minna. Samas on vajalik tähelepanu pöörata sellele, et need, kes koolitust alustavad, selle ka lõpuni käiksid. Mõlema eesmärgi teostamiseks peaks parandama koolitusel osalemise ja töötamise paindliku ühitamise võimalusi, kirjutab uuringu läbi viinud Epp Kallaste Eesti Rakendusuuringute Keskusest Centar.

Töötukassa on kujunenud Eestis suurimaks järjepidevalt täiskasvanutele eesti keele õpet pakkuvaks asutuseks. 2017. aastal käis töötukassa kaudu eesti keele kursustel 2793 inimest.

Kui varasemalt said töötukassa kaudu õppida eesti keelt vaid töötud, siis eelmisel aastal laiendati sihtrühma ka osadele töötajatest (Vt lähemalt “Tööta ja õpi”). Töötutele keeleõpet pakkudes saab töötukassa kaudu eesti keelt õppida vaid väike hulk muukeelsest elanikkonnast, sest töötuse määr on praeguses majandusolukorras madal. Töötavate inimeste toomine keeleõppe sihtrühma võimaldab jõudmist suurema osani muukeelsetest inimestest.

Continue reading “Eesti keele õpe on tööturuteenusena vajalik”

10 aastat Tallinna hartast: ühine vastutus parema tervise eest

Koostöös Maailma Terviseorganisatsiooniga (WHO) korraldab sotsiaalministeerium Tallinnas rahvusvahelise tippkohtumise „Tervisesüsteemid solidaarsuse ja jõukuse heaks – et mitte keegi ei jääks maha“, millega tähistatakse 10 aasta möödumist Tallinna harta vastuvõtmisest. Tippkohtumise  olulisim eesmärk on hoida tervisesüsteemide tugevdamise püüe Euroopas prioriteetsena ning kinnitada uuesti Tallinna harta ja selles sisalduvate kokkulepete järgimise olulisust, kirjutab sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Kaija Kasekamp.

Milles seisneb Tallinna harta väärtus?

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa regiooni 53 riiki leppisid 2008. aastal kokku tervishoiu valdkonna ühistes väärtuses. Nende riikide seas oli ka Eesti, kes kinnitas, et võtab ühiselt teiste riikidega eesmärgiks  juhinduda tervishoiupoliitikas hartas sõnastatud põhimõtetest. Riigid lubasid toetada ühiseid väärtusi – solidaarsust ja õiglust. Tänapäeval ei ole vastuvõetav, et inimesed vaesuvad halva tervise tõttu, seepärast peab tervisepoliitika kujundamisel arvestama haavatavate elanikkonna rühmade vajadusi. Ühiselt võeti sihiks investeerida tervisesse, inimarengusse ja sotsiaalsesse heaolusse. Tervisesüsteemid ei tähenda üksnes arstiabi, vaid ka haiguste ennetamist, tervise edendamist ja jõupingutusi teiste poliitikavaldkondade mõjutamiseks, et terviseargumendid oleks arvesse võetud.

Continue reading “10 aastat Tallinna hartast: ühine vastutus parema tervise eest”

7 kasulikku fakti, kui hooldad lähedast

Kui inimene vajab igapäevseks toimetulekuks kõrvalist abi, peab seda võimaldama talle elukohajärgne omavalitsus. Abi saamiseks tuleb esitada taotlus kohalikule omavalitsusele, kes hindab, milles ja millises mahus inimene abi vajab, et tagada tema igapäevane toimetulek, kirjutab hoolekande osakonna peaspetsialist Ketri Kupper.

Kohalik omavalitsus määrab vajaduse korral inimesele hooldaja. Üldjuhul abistab hooldaja inimest nendes toimingutes, milles inimene kõrvalabi vajab. Näiteks söögi valmistamisel, pesemisel, saadab inimest arsti juurde, abistab majapidamistoimingutes jms. Hooldaja täpsed ülesanded lepitakse kokku kolmepoolselt – hooldatav, hooldaja ja kohalik omavalitsus. Inimesel on võimalik valida hooldajaks inimene, keda ta usaldab, näiteks tuttav või hea naaber, kes on sobiv hooldaja ülesandeid täitma. Kui inimene ise endale hooldajat ei leia, peab selle tagama kohalik omavalitsus. Pea meeles, et hooldaja saab määrata üksnes hooldatava nõusolekul.

Juhul, kui kohalik omavalitsus keeldub hooldaja määramisest, tuleb kirjalikus otsuses välja tuua keeldumise põhjused ning selgitada, kuidas selliste järeldusteni jõuti. Kindlasti pole seadusega kooskõlas keelduda hooldaja määramisest inimesele, kellel on lapsed või täisealised lapselapsed ehk seadusjärgsed ülalpidajad. Ehkki esmane vastutus oma toimetuleku tagamise eest on inimesel endal, teisena tema perel ning kolmandana kohalikul omavalitsusel ja riigil, ei võrdu ülalpidamiskohustus siiski hoolduskohustusega. Kahjuks võrdsustavad paljud kohalikud omavalitsused siiani ühe teisega ning jätavad seetõttu abivajaja vajaliku toeta.

Ülalpidamiskohustus

Ülalpidamiskohustus tähendab ennekõike abivajava pereliikme rahalist toetamist, kui tal puuduvad enda toimetuleku tagamiseks rahalised vahendid. Näiteks, kui pereliige vajab ööpäevaringset hooldusteenust, mille maksumus on 800 eurot kuus ja tal pole võimalik ise seda katta, peavad ülalpidamiskohustusega pereliikmed toetama teda teenuse eest tasumisel. Samal ajal ei tohiks abivajava pereliikmele elatise maksmine kahjustada ülalpidajate tavapärast elulaadi. Juhul, kui ülalpidajatel puudub võimalus oma abivajavat pereliiget rahaliselt teenuse eest tasumisel toetada, abistab inimeste teenuse eest tasumisel kohalik omavalitsus. Kohalik omavalitsus peab igat juhtumit hindama eraldi. Ülalpidamiskohustusest on võimalik täpsemalt lugeda siit.

Sotsiaalkaitse põhieesmärk on toetada ja suurendada inimese iseseisvat toimetulekut, ennetada töötust ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. See tähendab, et pakutav abi peab soodustama inimese iseseisvat toimetulekut ja hoolduskoormusega inimeste ühiskonnaelus osalemist. Kohalik omavalitsus peab pakkuma inimesele iseseisvat toimetulekut soodustavaid lahendusi. Seega kohalikul omavalitsusel ei ole õigust hoolduse seadmisest ja hooldaja määramisest keelduda pelgalt seadusjärgsete ülalpidajate olemasolu tõttu.

Seaduse mõistes lasub otsene hoolduskohustus lapsevanemal ainult alaealise lapse suhtes – seega alaealisele lapsele üldjuhul hooldajat ei määrata. Kui täiskasvanud inimesel on põhjendatud vajadus hooldaja määramiseks, peab omavalitsus selle igal juhul korraldama.

Hooldaja hüved ja sotsiaalsed garantiid

Kohalik omavalitsus – vald või linn – maksab määratud hooldajale hooldajatoetust. Toetuse suurus sõltub üldjuhul hooldusvajaduse raskusest ja omavalitsuse prioriteetidest ning võimalustest. Muuhulgas tasub kohalik omavalitsus sotsiaalmaksu nende hooldajatoetust saavate hooldajate eest, kes ei tööta ega ole riikliku pensioni saajad ega osalise või puuduva töövõimega inimesed. Sotsiaalmaksu tasumine tagab hooldajale ravikindlustuse.

Samuti täidetakse hooldajana aktiivsusnõue – osalise töövõimega inimesel, kes ei tööta, on töövõimetoetuse saamiseks kohustus olla aktiivne. See tähendab, et inimesel on õigus töötukassast saada rahalist toetust ja tööle saamiseks vajalikku igakülgset abi. Kuid inimene peab ka ise tegema pingutusi töö leidmiseks ning kasutama talle pakutavaid teenuseid, et soodustada võimetekohase töö leidmist ja seal püsimist.

Lisaks töötamisele ja töö otsimisele saab inimene täitsa aktiivsusnõude ka puudega inimese hooldamisega. Hooldajana loetakse aktiivsusnõue täidetuks juhul, kui kohalik omavalitsus on vähenenud töövõimega inimese määranud täisealise inimese hooldajaks ja maksab selle eest toetust. Samas ei ole pikaajaline hooldus eesmärk omaette, kuna see võtab hooldajalt võimaluse töötada. Täpsemalt saab aktiivsusnõudest ja selle täitmisest lugeda sotsiaalministeeriumi blogist.

Viis põhjust, miks ennast ja oma lapsi vaktsineerida

Aprilli lõpul, 24.-30. aprillini tähistatakse Maailma Terviseorganisatsiooni eestvedamisel üle maailma immuniseerimisnädalat, mis sel aastal keskendub vaktsiinide tõhususele. Vaktsineerides väldime haigestumist nakkushaigustesse ning takistame nende levikut,  kaitstes sellega mitte ainult ennast ja oma lähedasi, vaid ka naabreid, töökaaslasi ja kogukonda, kirjutab sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Kärt Sõber.

Eesti riik pakub tasuta kaitset 12 haiguse vastu

Vaktsineerimine on ennetusmeetod, mis võimaldab teatud nakkushaigustesse haigestumist vältida, et saaksime olla terved ja toimekad ega peaks veetma pikki päevi haigevoodis või haiglas. Kuid nii takistame ka nakkushaiguste levikut, kaitstes sellega teisi enda ümber.

Kahjuks ei ole vaktsiine olemas kõigi nakkushaiguste vastu, vaid ainult teatud, tõsiseid tüsistusi põhjustada võivate nakkushaiguste tõrjeks. Eestis on enamiku lapsi ohustavate nakkushaiguste vastu vaktsineerimine tagatud riigi poolt tasuta ning selleks mõeldud vaktsiinid määratletud riiklikus immuniseerimiskavas. Immuniseerimiskavad erinevad riigiti, sõltuvalt riigi epidemioloogilisest olukorrast, korraldusest ja võimalustest.

Läkaköha kirjeldusega
Vaktsiinid toimivad: Läkaköha registreeritud haigusjuhud 1945-2017. Allikas: Terviseamet

Continue reading “Viis põhjust, miks ennast ja oma lapsi vaktsineerida”

Kui sinu lähedane läheb elama hooldekodusse – soovitused lähedastele

  • Küsi hooldekodult näha hooldusplaani. See tuleb koostada 30 päeva jooksul teenuse osutamise alustamisest. Hooldusplaani saab hooldekodult küsida teenust saav inimene või tema seaduslik esindaja.
    • Hooldusplaanis peavad olema kirjas hoolduse individuaalsed eesmärgid, hooldustoimingute vajaduse mahud ja sagedus. Eraldi tuleb tuua välja tugitegevused inimese iseseisvuse säilitamiseks.
    • Hooldusplaani koostamisel tuleb hooldusvajaduse kõrval hinnata ka tervishoiuteenuse vajadust. Seetõttu on oluline, et hooldusplaani koostamisse on kaasatud kas perearst, pereõde või mõni muu tervishoiutöötaja, kes oskab hinnata inimese vajadust tervishoiuteenuste järele. Seejärel saab otsustada, milline on lähedaste roll arsti külastuste juures (nt kas transpordi arsti juurde ja saatja korraldab hooldekodu või perekond/KOV) ja kas oleks vaja leida uus hooldekodu lähedal asuv perearst.
    • Kui hooldusplaani pole tehtud või ei näidata, siis esmalt pöördu hooldekodu omaniku poole ja küsi kirjalik selgitus ning tähtaeg, millal hooldusplaan valmib.Kui teenuseosutaja keeldub teenuse saajale või tema seaduslikule esindajale hooldusplaani väljastamast, siis on see vastuolus sotsiaalhoolekande seadusega ja soovitame võtta ühendust sotsiaalkindlustusametiga, kes teeb teenuse osutamise üle järelevalvet.

Continue reading “Kui sinu lähedane läheb elama hooldekodusse – soovitused lähedastele”

Maailma tervisepäev: Tervis kõigile!

Maailma tervisepäeva teema on sel aastal „Tervis kõigile!“ – kõigile inimestele vajalike terviseteenuste ja ravimite võimaldamine – inglise keeles universal health coverage, otsetõlkena üldine terviseteenustega hõlmatus. See tähendab, et inimesed saavad vajalikke terviseteenuseid ja ei jää nende eest tasudes vaeseks. Kuidas seda tunnuslauset tõlgendada, kui kättesaadavad on terviseteenused ja ravimid praegu Eesti inimestele ja kuivõrd on meil praegu inimesed suurte ravikulude eest kaitstud, kirjutab sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Kaija Kasekamp.

Kui seni on kõigi inimeste terviseteenustega hõlmamise kirjeldamiseks kasutatud ka mõistet universaalne tervisekindlustus või üldine terviseteenustega kaetus, siis lõpuni ei anna need mõisted edasi sama tähendust ning hea eestikeelne vaste sellel mõistel veel puudub. Maailma tervisepäeva raames kutsume kõiki üles pakkuma välja eestikeelset vastet, mis kannaks edasi selle mõiste sisu. Sotsiaalministeerium ja Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kutsuvad üles esitama oma ettepanekud aadressile eurowhoest@who.int aprillikuu jooksul. Parima ettepaneku esitajale antakse välja ka auhind.

Inimeste tervis on riigi majandusliku arengu alus

Üdine terviseteenustega hõlmatus tähendab, et inimestele võimaldatakse kõiki kvaliteetseid teenuseid kattes nii tervisedenduse, ennetuse, perearstiabi, haigla-, taastus- ja palliatiivravi. Inimeste kaitsmine suurtest tervisekuludest tingitud majandusraskuste eest on oluline, kuna vastasel juhul peavad inimesed haigestumise tõttu kulutama suure osa oma elu jooksul kogutud säästudest, müüma oma vara või võtma laenu, pannes ohtu nii enda kui sageli ka oma laste tuleviku. Inimeste hea tervis on oluline ühiskonna arenguks – hea tervis võimaldab lastel õppida ja täiskasvanutel tööl käia, aitab hoida inimesi aktiivsete ühiskonnaliikmetena ja paneb nii aluse pikaajalisele majandusarengule. Püüdlus selle poole, et kõigil inimestel on võrdne võimalus saada terviseteenuseid täidab palju suuremat eesmärki, kui üksnes tervis – see on töö võrdsuse, sotsiaalse kaasatuse, ühtekuuluvuse ja heaolu kasvu nimel.

ÜRO kestliku arengu eesmärgid ja tegevuskava aastani 2030 sisaldab 17 eesmärki, millest kolmas eesmärk on võimaldada inimestele kõigis vanuserühmades hea tervis ja heaolu. Selle eesmärgi täitmiseks on vajalik tagada , et:

  • kõigile inimestele on vajalikud terviseteenused ja ravimid kättesaadava;
  • inimesi kaitstakse suurte ravikulude eest;
  • terviseteenused ja ravimid on kvaliteetsed, ohutud, tõhusad ja taskukohased.

Continue reading “Maailma tervisepäev: Tervis kõigile!”