Kas eestlane elab pensionieani?

Jah, elab küll ja õnneks elab pensionieast oluliselt kauemgi. Üks kolmest riikliku vanaduspensioni ea tõstmise ettepanekutest soovitab tõsta pensioniiga alates 2027. aastast järk-järgult 70ni aastal 2040, kirjutab sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika juht Kristiina Selgis.

Selline pensioniea tõus tähendaks seda, et aastal 1962 sündinud inimesed saaksid pensionile 65 aasta ja kuue kuu vanuselt ja aastal 1971 sündinud inimesed saaksid pensionile 70-aastaselt (aastal 2041). Teine alternatiiv oleks alates 2027. aastast siduda pensioniiga oodatava elueaga, mis tähendaks, et pensioniiga oleks praeguste prognooside järgi aastal 2040 umbes 67, täpne vanus sõltub selle aja tegelikust oodatavast elueast. Kolmas pensioniea tõstmise alternatiiv soovitab pensioniiga tõsta järk-järgult alates 2027. aastast selliselt, et 1962. aastal sündinud inimesed saaksid pensionile 65 aasta kolme kuu vanuselt ning 1981. aastal sündinud saaksid pensionile 70-aastaselt (aastal 2051).

Seega, vastamaks pikemalt pealkirjas tõstatatud küsimusele – juba praegu, 2016. aastal, elab Eestis 176 500 inimest, kes on vanemad kui 70. 67 000 neist on vanemad kui 80. Statistikaameti prognoosi järgi elab 2027. aastal Eestis 213 000 üle 70-aastast inimest ja 2040. aastal juba 252 600 üle 70-aastast inimest.

70-aastaste ja vanemate inimeste arv aastatel 2016, 2027 ja 2040
70-aastaste ja vanemate inimeste arv aastatel 2016, 2027 ja 2040

Määrav on pensioniikka jõudnute oodatav eluiga

Inimese oodatav eluiga sünni hetkel on lühem, kui siis, kui ta on elanud 65-aastaseks. 2014. aastal oli Statistikaameti andmetel Eesti meeste ja naiste oodatav eluiga sünnimomendil 77, aga 65-aastaste oodatav eluiga oli 18 aastat ehk kokku elavad 65-aastaseks elanud inimesed 83 eluaastat. Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse jaoks ongi oluline vaadata just seda, kui kaua elavad pensioniikka jõudnud inimesed. Continue reading “Kas eestlane elab pensionieani?”

Advertisements

Miks vajame tervishoiu solidaarsust?

Solidaarses tervishoius loeb ainult inimese vajadus abi saada ning pole määrav, kui palju on keegi maksnud ravikindlustusmaksu. See ongi põhimõtteline erinevus solidaarse ravikindlustuse ja erakindlustuse vahel, kirjutab tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Triin Habicht.

Tervishoius väljendub solidaarsus selles, et rahaline panustamine toimub inimese maksevõime alusel, aga hüvitisi saadakse vastavalt vajadusele. Eesti ravikindlustussüsteemis tähendab see, et töötava inimese palgalt läheb 13 protsenti ravikindlustuse eelarvesse. Samas on kõigil ravikindlustatud inimestel võrdne õigus saada vajalikke tervishoiuteenuseid ja ravimeid. Loeb ainult inimese vajadus abi saada ning pole määrav, kui palju keegi on ravikindlustusmaksu maksnud.

Erakindlustus ei põhine solidaarsusel, vaid sinna tehakse sissemakseid lähtuvalt oma terviseriskidest: suurem risk = suurem sissemakse. Üks olulisim terviserisk on vanus, sest vanuse kasvades tõuseb hüppeliselt ka tõenäosus suurteks tervishoiukuludeks. Järgneval joonisel 1 on toodud ravikindlustuse kulud 2015. aastal vanusrühmade lõikes ja on näha, et 50. eluaastast hakkavad ravikulud kiiresti kasvama. Samuti illustreerib see joonis ilmekalt Eesti ravikindlustuse solidaarsust: tööealine elanik, kes süsteemi rahaliselt üleval peab, on ise suhteliselt väike kulutaja.

Graafik: ravikindlustuse kulu inimese kohta
Joonis 1. Ravikindlustuse kulud inimese kohta vanusrühmade lõikes, 2015.aasta Allikas: Eesti Haigekassa aastaraamat 2015

Continue reading “Miks vajame tervishoiu solidaarsust?”

Mida teha, et riigipensioni saaks loota ka aastal 2060?

Eesti, nagu ka teised Euroopa riigid, on vananeva rahvastikuga riik, kuid võrreldes teiste riikidega ei ole meie pensionisüsteem ja üldine jõukus jõudnud teistega samas mahus „küpseda“. Maailmapank on öelnud, et rahvastiku demograafilise koosseisu muutumise tõttu ootab ka teisi riike ees pensionide paratamatu vähenemine või siis väga oluline pensioniea tõus, kirjutab sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika juht Kristiina Selgis.  

NB! Siin ja edaspidi kirjeldatavad muudatusettepanekud EI PUUDUTA praegusi pensionäre.

Eesti pensionid on aga juba praegu lõviosas sellise suurusega, et nende vähendamisest ei saa olla juttugi. Töötajate ja pensionäride suhte prognoos näitab, et kui viimasel 20 aastal on olnud keskmiselt üle kahe töötaja ühe vanaduspensionäri kohta, siis aastaks 2060 jõuab see alla 1,3, arvestades ka pensioniea tõusu kuni 2026. aastani. Tööealiste ja pensionäride suhe jõuab prognooside kohaselt 2060. aastaks 1,5 tööealise inimeseni ühe pensionäri kohta. Selline areng tooks omakorda kaasa pensionide vähenemise, sest pensioni maksjaid on vähem, pensionäre aga oluliselt rohkem.

Continue reading “Mida teha, et riigipensioni saaks loota ka aastal 2060?”

Kõrgem omaosalus on libe tee arstiabita jäämiseni

Eesti inimeste omaosalus tervishoius oli 2014. aastal 23,8% tervishoiu kogukuludest samas kui Euroopa Liidu keskmine on 16% ja WHO soovitus on langetada see 15%-ni. Põhjus on lihtne – suurema omaosaluse korral kasvab risk, et inimesed loobuvad rahalistel põhjustel tervishoiuteenuse kasutamisest.  Sel on aga otsene mõju tervisele ja seetõttu tuleb omaosalust rakendada piiratult, hinnates hoolikalt selle võimalikke mõjusid.

Inimeste omaosalus võib tervishoius eksisteerida mitmel erineval moel: teenuste kaudu, mida ravikindlustus üldse ei hüvita või teatud osakaaluna tarbitavast teenusest. Esimese variandi näitena võib tuua täiskasvanute hambaravi, mille puhul pole pärast viimast majanduskriisi suuremale osale tööealisest elanikkonnast ravikindlustusest midagi hüvitatud. Inimene saab küll justkui ise valida parima hinna ja kvaliteedi suhtega arsti, kuid tervishoius on enamasti nii, et patsient, oskamata ise hinnata oma hammaste seisukorda ja teha täpset ravitellimust, on nõrk hinnas läbirääkija. 2014. aastal kulutasid Eesti inimesed hambaravile kokku ligi 77 miljonit eurot, mis moodustas kogu tervishoiuks makstud omaosalusest (278 mln eur) 28%. Lisaks, kui inimesel puudub ravikindlustus ja tegu pole vältimatu abiga, maksab ta ka kõigi teiste tervishoiuteenuste puhul oma ravikulud ise. Samuti juhul, kui inimene otsustab teenuseid tarbida erakliinikus, lootuses nii saada kiiremat või oma eelistustele paremini vastavat teenust.

Continue reading “Kõrgem omaosalus on libe tee arstiabita jäämiseni”

Isade osalemine lapse kasvatamisel on kasulik kogu perele

Isade paremad võimalused vanemapuhkuste kasutamisel toetavad naiste osalust tööturul ja tasakaalustavad hoolduskoormuse jaotust vanemate vahel, ent isade suuremal osalusel laste kasvatamisel on ka mitmeid teisi positiivseid mõjusid naistele, meestele ja eelkõige lastele, kirjutab sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Hanna Vseviov.

OECD uuringu (2013) andmetel aitab isa suurem osalus lapse kasvatamisel luua ja hoida paremaid peresuhteid. Mida rohkem osalevad isad lapse sünni järel tema hooldamises, seda suurem on isade kiindumus oma lastesse ja ka edasine osalemine lapse elus, sealhulgas lapse ülalpidamises. Suurem seotus oma lastega mõjutab omakorda positiivselt meeste tervist ja vähendab nii isade kui laste riskikäitumist.

Continue reading “Isade osalemine lapse kasvatamisel on kasulik kogu perele”

Me ei ole nii terved, et vähe kulutada

Haigekassa enam kui 30 miljoni euro suuruses miinuses esimesel poolaastal ei ole midagi ootamatut – valdkonna siseselt on väga tõsine mure tervishoiu rahastamise küsimuses olnud üleval juba üle kümne aasta. Kuna meie elanikkond vananeb, tööealise elanikkonna osakaal kahaneb, töösuhted on muutustes ja koos elatustaseme kasvuga suurenevad ootused tervishoiusüsteemi poolt pakutavale, siis on päris selge, et senine tervishoiu rahastamise korraldus vajab ümbervaatamist. Valiku koht on vaid, kuidas seda teha ning kas oodata sellega ja lasta süsteemil veelgi üha süvenevasse kriisi langeda, kirjutab sotsiaalministeeriumi  tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Triin Habicht.

Seni on arutelud lõppenud küsimusega, kust ja mille arvelt raha peaks tulema. Arusaadav, et kui kuskil on vaja kulusid suurendada, siis tuleb seda teha kas mõne teise valdkonna arvelt või suurendada tulubaasi. Jah, see on poliitiliste väga keeruliste valikute küsimus. Ning seni, kuni see on mõnevõrra abstraktne fiskaalne arutelu, võibki tunduda asjakohane küsida, kas süsteem, kus on üle 1 miljardi euro, tõesti ei suuda sisemise efektiivsuse arvelt asja lahendada.

Efektiivsus – kas madalad kulud või terved inimesed?
Tervishoiusektor on olnud äärmiselt tubli ja aastaid pingutanud, et ettenähtud vahenditega hakkama saada ja püüdnud muutuda üha efektiivsemaks. Kõik tunnevad uhkust, kui saavutame rahvusvahelistes edetabelites esikoha kui kõige kulutõhusam tervishoiusüsteem – mis tähendab, et meil saavutatakse võrdlemisi head tervisenäitajad väikeste kuludega –, süvenemata isegi edetabeli koostamise metoodilistesse detailidesse ning sellesse, mis peitub sõna „efektiivsus“ taga.

Continue reading “Me ei ole nii terved, et vähe kulutada”

Kaasaegne erihoolekanne suurendab meie heaolu

Sotsiaalteenuste kättesaadavus ja kõikuv kvaliteet on endiselt üle-eestiline probleem ning seda võimendab erihooldekodude ebaühtlane paiknemine riigis. Nõukogude pärand erihoolekandes on endiselt tuntav – paljud asutused on suured, nende eraldatud paiknemine ei ole ratsionaalne ning on koormav väikestele kogukondadele. Samuti on puudu lahendustest, mis toetaksid psüühilise erivajadustega inimesi iseseisval elamisel. Just seetõttu sai 26. augustini esitada projekte erihoolekande süsteemi korrastamiseks EL vahenditest, kirjutab sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse.

Projektid olid oodatud nii suurte hooldekodude reformimiseks kui kogukondlike teenuste loomiseks. Nimelt, 2023. aastaks plaanitakse vähendada suurte ühiselamu tüüpi erihooldekodude teenuskohti ja asendada need väiksemate, kuni 30-kohaliste peretüüpi teenuskohtadega. Kokku on plaanis ümber kujundada 1200 erihooldekodude kohta ning toetada vähemalt 200 uue kogukondliku teenusekoha loomist.

Hoiakud peavad muutuma
Sotsiaalkaitse tähtsus on ajas tõusnud ning seda on hakatud tajuma ka ühiskonnas laiemalt. Kogukonnad on saanud tugevamaks ja esile on kerkinud inimesed, kellel on aega ja tahtmist olulistes küsimustes laiemalt kaasa rääkida. Seisukohtade paljusus on hädavajalik, et tekiks valmidus loobumiseks iganenud hoiakutest.  Continue reading “Kaasaegne erihoolekanne suurendab meie heaolu”