Kui palju töötab valitsussektoris ja KOVides vähenenud töövõimega inimesi?

Tänavu aasta alguse seisuga töötas valitsusasutustes 10 613 vähenenud töövõimega inimest. 2020. aastaks on seatud eesmärk värvata valitsussektorisse lisaks veel vähemalt 1000 vähenenud töövõimega inimest ning see on teostatav, kirjutab tööhõive osakonna juhataja Siiri Otsmann.

1. jaanuari seisuga mõõtsime vähenenud töövõimega inimeste arvu valitsussektoris, ühendades andmed eri andmekogudest. Selgus, et keskvalitsuse 325 asutuses töötab üle 3000 vähenenud töövõimega inimese (kokku ligi 70 000 töötajat) ning kohaliku omavalitsuse sektori 2626 asutuses ca 7500 inimest (80 000st töötajast).

Continue reading “Kui palju töötab valitsussektoris ja KOVides vähenenud töövõimega inimesi?”

9 tundi püstijalu ehk kuidas kaitsta klienditeenindajat?

Tööandja peab töökeskkonna kujundamisel arvestama töötajate vajadustega. Ükski õiguse reegel ei näe samas ette ega saagi ette näha detailset seismise, istumise, kõndimise korraldust sundasenditega töökohtadel, kirjutab sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna juhataja Thea Treier.

Mõni nädal tagasi ilmus Eesti Ekspressis artikkel „9 tundi püstijalu: kauplused keelavad müüjatel istuda“. Kuigi lugu tekitas küsimusi, ei ole tegelikult ühtki põhjust, miks müüja ei võiks hetkeks istuda või toetuda seisutoolile.

Klienditeenindaja töös esinevad füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni. Töötaja füüsilise ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama klienditeenindaja töö töötajale võimalikult sobivaks.

Continue reading “9 tundi püstijalu ehk kuidas kaitsta klienditeenindajat?”

Eesti sai WHO eksperdilt soovitusi perearsti töö korraldamiseks

Selleks, et esmatasandi tervisekeskuste rajamisse investeeritavast enam kui 100 miljonist eurost saaks rohkem kui „betooniprojekt“, tuleb üle vaadata ka esmatasandi tervishoiu korralduslik pool. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) analüüs annab Eestile kuus soovitust, kirjutab sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik Kaija Lukka.

Inimesed elavad üha kauem ja sageli tuleb pikki aastaid saada hakkama mitme kroonilise haiguse ja/või piiratud kehalise funktsiooniga. Esikohale tõuseb inimese suutlikkus iseseisvalt oma eluga toime tulla ning olla seeläbi aktiivne ühiskonnaliige sõltumata oma bioloogilisest vanusest. Esmatasandi tervishoiule tähendab see suurema võimekuse vajadust, et pakkuda laiemat valikut teenuseid ja teha koostööd kõigi teiste tervishoiusüsteemi osapoolte ning ka sotsiaalsüsteemiga.

1. Esikohal olgu inimene ja tema vajadused
Panustada tuleb inimeste vajaduste hindamisele ning kasutada selleks ära juba praegu kogutavaid andmeid. Näiteks diabeedihaige puhul saaks perearsti juures lihtsa vaevaga panna kokku patsiendi teekonna tervishoiusüsteemis ning selle abil paremini tervise jälgimist ja ravi kavandada. Samuti saaks maakonna perearstid koostöös haiglate ja kohalike omavalitsustega hinnata piirkonna tervisevajadusi (nt arendades edasi Tervise Arengu Instituudi poolt koordineeritavat tervise ja heaoluprofiilide koostamist) ning selle põhjal seada ühised eesmärgid ja koostöökohad. Samuti soovitas ekspert võtta kasutusele rahvusvaheline perearstiabi klassifikaator ICPC (International Classification of Primary Care), mis on kohandatud esmatasandi vajadustele ja võimaldab perearstidel patsientide andmeid paremini analüüsida. Continue reading “Eesti sai WHO eksperdilt soovitusi perearsti töö korraldamiseks”